Päevatoimetaja:
Liisa Ehamaa

Allar Tankler: pärast meid tulgu, palun, veeuputus

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Allar Tankler
Allar Tankler Foto: Erakogu

Kui peaks juhtuma, et maailm ei lõppegi homsega ära, ärge heitke meelt. Teil on ikkagi head eeldused näha midagi, mida te võite pidada enneolematuks, kirjutab kommunikatsiooni– konsultant Allar Tankler.

Salaja me natuke loodame, et 21. detsembril tulekski maailmalõpp. Või noh, vähemalt selline väiksemat sorti maailmalõpp, mille elaksime üle me ise ja veel mõned inimesed, kellele sellest rääkida. Põhjus on lihtne: me tahame, et mõne erakordse sündmuse läbielamine või vähemalt pealtnägemine muudaks meie elu, meid endid erakordsemaks.

Me tahame igal sammul tunda, et elame erilisel ajal ja kogeksime enneolematuid asju. Ennekõike annavad niisugused elamused meile endile kinnituse, et oleme sattunud elama õnnelikul ajal, või, vastupidi, eriti katsumusterohkel, ja see on justkui kinnitus, et oleme ise asju õigesti teinud, või on igati õigustatud, et me üsna vaevaliselt selle maailmaga meie ümber toime tuleme. Eriliste asjade leidmine oma elust peaks tõestama, et meie elu on eriline.

Tagasi üles