Kaarel Arb: jipikajee, päkapikud

Foto: Urmas Nemvalts

Usuti, et peres, kus ei vaadata jõuluõhtul «Visa hinge», ei ole järgmisel aastal midagi head loota, õpivad lapsed aastal 2212 nende esiisade primitiivsetest kommetest. Õige ka – esimene «Visa hing» praegusest umbes kuuesajast on fantastiline jõulukas, kämp ja veidi tobe ning aegunud, aga samas pööraselt kihutav lõbusõit, kus saab nalja ja action’it ning härdusepisarad kistakse ikka lõpuks ka välja.

Pühadeaeg teles umbes selline ongi – kui virvendav ekraan verise lambasoolika tagant üldse välja paistab, pumbatakse sealt vaataja meeltesse harrast ja liigutavat vaheldumisi häbitu ja ülevõimendatuga. On heategevust ja pühadekontserte, põhiliselt rahvusringhäälingus, eriti erakanalid aga lükivad üksteise otsa rohkem või vähem jõuludega seotud filme.

«Üksinda kodus» nelipakk on jõuluajaks juba tarbitud, John McClane näitab jõululaupäevast alates oma hinge neljakordset visadust, põhirõhk on pühal ajal aga linateostel, mille pealkirjades sisalduvad märksõnad nagu «jõulud» ja «päkapikk». Lihtne ja loogiline, aga laisk.