Juhtkiri: kus jälg, seal jälgija

Läinud nädalal toimunud Inimõiguste Instituudi konverentsil küsis paneelis «Inimõigused ja internetivabadus» saalist keegi: kas internetivabaduse kõrval ei peaks olema inimõiguseks ka internetist kustutatud saamine? Tõepoolest, soov pühkida enda jäetud digitaalsed jäljed on muutunud üha painavamaks. Ilmaasjata ei märkinud Viktor Mayer-Schönberger raamatus «Delete», et kui digitaalsetest andmebaasidest on saanud mälupank, on unustamine see, mis mäletamise asemel ihaldatavaks saab.

Veidi laiemalt peegeldab just sedasama probleemi Tallinna uus piletimüügisüsteem, mis talletab sõitjate isikuandmed ja nende seosed tema asukoha ja liikumisega. Kriitikud – riigi infosüsteemi amet – on leidnud, et andmete talletamisega on seotud teatud riskid: pole selge, kes ja mis asjaoludel saab teha nende andmete kohta päringuid. Teisisõnu, on selgusetu, kes saab juhul, kui selleks vajadus tekib, kasutada Tallinna busside-trollide-trammide sõitjate kohta talletama hakatavaid andmeid.

ID-kaarti, pangakaarte ja nüüd ka Tallinna transpordikaarti kasutades jääb kõigist meist maha hulk informatsiooni, mida nimetatakse digitaalseks jäljeks. Digitaalse jälje kohal ristuvad kaks üsna erinevat seisukohta. Üks neist ütleb, et andmete hulk, mis inimeste kohta ringleb, on nii suur, et see on muutunud juba müraks, ja müraseast ühte heli, ühe inimese kohta käivat on üsna keeruline eristada.