Hardo Pajula: silt ei riku jooki

Hardo Pajula Foto: SCANPIX

«Üheksa-aastaselt sain ühtäkki teadlikuks elu majanduslikest tõsiasjust, kui meie keskklassi idüll kokku varises,» kirjutab oma mälestustes Ungari juurtega Briti kirjanik Arthur Koestler. 1949. aastal ilmunud kogumikus «Äpardunud jumal» rääkisid kuus juhtivat lääne intellektuaali oma kirglikust flirdist kommunismiga. Nelikümmend viis aastat hiljem avaldati Koestleri sulest pärit osa Loomingu Raamatukogus ka eesti keeles. Vaevu poolesaja-leheküljeline vihik on järjekordsel idüllide purunemise ajastul suurepäraseks lugemiseks. See tutvustab meile seda vastupandamatut jõudu, mida kõikvõimalikud utoopiad on alati teatud sättumusega inimeste hulgas omanud, omavad praegu ja jäävad igavesti omama.

«Ma astusin parteisse 1931. aastal, napiks jäänud optimismiajastu ja vaimse värdrenessansi algul, mis hiljem sai tuntuks roosa kümnendi nime all,» tunnistab Koestler. «Selle petliku koidiku tähtede» nimistu näeb välja tõepoolest nagu «Kes on kes lääne kirjanduses?». Seetõttu on küsimus sellest, mis sundis neid enamalt jaolt arukaid, ausaid ja heausklikke inimesi Stalinile iiveldamaajavat hosiannat laulma, ka jätkuvalt väga päevakajaline.

Koestleri järgi oli vasakpoolse lääne kirjanikkonna intellektuaalse uperpalli taga kaks olulist tõukejõudu: tundlikele natuuridele omane mäss ümbritseva sotsiaalse ebaõigluse vastu ning kirjasõnaga leiba teenivate inimeste loomupärane tung elu mingi abstraktse vormeli alla painutada.