Juhtkiri: miks toetavad riigi äriühingud sporti

Foto: Urmas Nemvalts

Majandusminister Juhan Partsi spordi sponsoreerimist käsitlevat kirja Tallinna Sadamale võib tõlgendada ka poliitilise nügimisena. Reformierakond kõigutab meeleldi Partsi positsiooni, vältides küll avalikult halbade sõnade ütlemist. Parts vastab sellele nii, kuis jõud lubab. Reformierakondlane Neinar Seli valiti olümpiakomitee (EOK) presidendiks. Ta on juba aastaid olnud Tallinna Sadama nõukogu esimees ja samal ajal ka olümpiakomitee asepresident. Tallinna Sadam on ka EOK sponsor.

Minister Parts võttis kohe pärast Seli EOK presidendiks valimist teemaks, et Seli kaks positsiooni sisaldavad endas huvide konflikti riski. Kusjuures Tallinna Sadama sponsorluse nimekirjad on avalikud ning igaüks saab vaadata, milliseid toetusi on alates 2004. aastast jagatud. Iseenesest oleks võinud huvide konfliktile tähelepanu juhtida juba varem, ning ka mitme teise riigile kuuluvate äriühingute puhul. Asjaolu, et see teema alles nüüd jutuks tuleb, jätabki poliitilise kemplemise mulje.

Sisuliselt on probleem aga õigesti püstitatud. Kui riigile kuuluv äriühing jagab toetusi, mis ei pruugi olla seotud ühingu ärilise edendamisega, on see mitmes plaanis küsitava väärtusega tegevus. Miks peaks just riigile kuuluvas äriühingus otsustatama, milline spordiala või kultuurivaldkonna ettevõtmine väärib toetust ja milline mitte? Kui äri teenib kasumit, saab riik omanikuna sealt dividenditulu ning võib hoopis teisel tasandil otsustada selle kulutamise üle spordile, kultuurile või millelegi muule. Me ei kujuta ju ette, et maksuamet tegeleks sponsorlusega. Kokku kogutud maksutulu jagatakse ikkagi parlamendis vastu võetud eelarve järgi ning maksuametnik ei saa otsustada, et kui käibemaksu kogutakse rohkem kui eelarves ette nähtud, siis sellega toetatakse näiteks tenniseliitu.