:format(webp)/nginx/o/2015/09/24/4522767t1h18d7.jpg)
/nginx/o/2010/11/25/473292t1h20eb.jpg)
Kord jõudis Melbourne’i Eesti Majja näitetrupp kodumaalt. Nagu ikka, võeti neid vastu maja teisel korrusel asuvas saalis, kuhu olid kogunenud need «austraallased», kes olid nõus külalisi majutama.
Tellijale
Mart Kivastik: Eesti Maja
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Melbourne’is peatuti neli päeva, nii et näitlejad jäid kodudesse pidama kolmeks ööks. Esialgu saadi tuttavaks. Joodi mõned õlled, räägiti pikast reisist, Great Ocean road’ist ja muidugi Eesti asjadest. Siis jagati saabunud kodudesse. Üks võõrustajatest oli hallipäine kõhn vanamees, mis ei olnud ju tegelikult kuigi silmapaistev nähtus ülejäänud Melbourne’i eestlaste hulgas, kui mitte arvestada musta nokaga valget meremehemütsi mehe peas.
Meest tutvustati kui kaptenit. Kapten oligi tõepoolest päris kapten, seilanud mitmetel meredel nii enne kui ka pärast sõda. Tema viimane ja pikim retk lõppes Austraalias. Sinna jäi ta laev lõplikult ankrusse ja koju tagasi ta enam pääsenud, kuigi väga lootis. Nagu paljud teisedki.
Kuna kohtumine kodumaaga oli muutunud pea võimatuks, siis kohtas kapten Eestit oma köögis Melbourne’is, kus ta valmistas mulgiputru, verivorsti ja sülti ning neid süües jõudis Eestile pisutki lähemale. Kui mitte laevaga ja päriselt, siis vähemasti oma kõhus!