Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2019/11/22/12758544t1h344c.jpg)
/nginx/o/2009/06/26/198773t1h3561.jpg)
On arvamus, mille kohaselt popkultuuril on võime lagundada diktatuuri, just nagu see väidetavalt juhtus teatud määral Nõukogude Liiduga. Vaadake või dokumentaalfilmi «Disko ja tuumasõda», kus kirjeldatakse Eesti parteijuhtide abituid katseid blokeerida Soome televisiooni. Küsimus, mis on oluline ja mida küsis ka tollane kommunistlik diktatuur oma kabinettides, oli lihtne: mis ikkagi on selles populaarkultuuris kahjulikku?
Üks võimalik vastus rääkis midagi nõukogudevastasest sõnumist, aga seda oli – kui mõned ilmselged erandid välja arvata – väga raske fikseerida. Lääne popmuusika ja filmid ei öelnud otsesõnu ju midagi kehtivale korrale vastalist. Võib-olla oli tõele lähemal see, et popkultuur n-ö propageeris läänelikku elulaadi. Kuid vähemalt minu jaoks polnud asi sõnumis, mida see popkultuur kandis, vaid tolles kultuuris eneses. Selles, et ta lõi illusoorse ühtekuuluvustunde, kogukonnatunde väljaspool neid raame, mida diktatuur mulle anda suvatses. Ma sain oma lemmikplaate kuulates rääkida teiste, kaugete inimestega ja nende inimeste kõne jõudis otse minu ellu.