Reeturi raudsaapad marioneti klaaskirstul

Endla «Heinrich IV» teeb nimiosas tugeva rolli Jaan Rekkor. Foto: Indrek Aija

Peagi möödub 30 aastat kevadest, mil Evald Hermaküla Vanemuises Luigi Pirandello tragöödiaga «Heinrich IV» lavastajana mõõga ristas ning neli päeva enne esietendust ise peaossa viskus. Olin Tartus tudeng, mu teatrivaatlejaelus jääb 1983. aasta «Heinrich IV» ülioluliseks. Sestap liginesin Endla uuslavastusele, hinges kahtlev ärevus. Ometi ootusrikkana nimiosalise suhtes – on ju Jaan Rekkor üks haruldasi näitlejaid, kelle pärisosaks kirgliku hingeilmaga suurrollid.

Nii see just ongi: Rekkori lavaelu Heinrich IV osas isiksuslik ja laetud, ta heitlemine elumaskeraadi peeglisaalis inimlik, vahedalt läbinägev ja haavatav, ta suhtumine «normaalsete ellu» mõistetav ja samastuma kutsuv. Karjamaailm ei ole paik, mille teeskluse ja reetmiste normiga suudaks (taas)liituda sügavuti mõtlev, end ja teisi pingsalt kõrvalt jälgiv inimene.

Jaan Rekkor mängiks kui Hamletit 20 aastat hiljem. Hamletit, kes ei surnud noorelt, vaid jäigi hullumeelse maski kandma, kuni muundus hallipäiseks kuningaks, ehkki  hallidelt juustelt pudeneb puudritolmu… Ka Heinrich IV päralt on «sõnad, sõnad, sõnad», ent flöödi asemel tuleb temal näperdada narruse «värvilist klaviatuuri», sõlmida kinni ja lahti marionettide niite.