Muse tuli südame ja hinge järele ning viis usu

Muse’i solist ja kitarrist Matt Bellamy. Foto: Liis Treimann

Rokkareid nooliv näitlejatar Kate Hudson tahtis meheks Thom Yorke’i ja kui sai teada, et sel on naine, võttis paremuselt järgmise, räägib linnalegend. Ebaõiglane nali tegelikult, sest kunagistest Radioheadi kloonidest on saanud Maa briljantselt ambitsioonikaim bänd. Nende eelmise turnee lava-show, kus musitseeriti Alpide-kõrguste postide otsas, oli toimumise aastal maailma parim, Lady Gaga oma kõrval. Saku suurhalli poleks see mahtunud, enamaks pole bändil siinmail aga fänne.

Muse’i uus plaat «2nd Law» ei ole just halb, aga see on nende kõige popilikum. Postid, mida mööda Muse’i elekter jookseb, on neoklassitsism, neoproge ja ühe-mehe-terrrorist-on-teise-vabadusvõitleja. Ülekuumenenud ooper «Survival» kõlab kui Leni Riefenstahli filmist ja õgardliku ballastiga «Supremacy» ebaloomulikult nagu orkestriga Metallica. Orkestrit lavale ei toodud, kuid tundub, et bänd vajab kõike rohkem: kahte mikrofoni, teist paari päikseprille esimeste peale jne.

Muse’i postidega lava toetub omakorda, nagu pöörases ulmes kombeks, kahele elevandile, kellest üks on dubstep (sõpradele lihtsalt disko) ja teine üle mõistuse vali heli. Need kaks tihti kopuleeruvad. Laisk/pulseeriv/laisk-loost «Follow Me» jäi ebaselgeks, kui palju oli seal inimtrummarit ja kui palju masinat, Aatomiku seiklused kung-fu-vesternis «Knights of Cydonia» on aga nii amüseerivalt ülekomponeeritud, et ei saa aru, kas kitarrihääl väljub suust või pillist.