Päevatoimetaja:
Marek Kuul

Mõjuv teatrimäng romaani ja filmiga

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Mefistofeles (Tanel Saar) ja Faust (Ago Soots) VAT Teatri lavastuses «Faust», mille lavastaja on Aare Toikka ning kunstnik-helilooja Kaspar Jancis.
Mefistofeles (Tanel Saar) ja Faust (Ago Soots) VAT Teatri lavastuses «Faust», mille lavastaja on Aare Toikka ning kunstnik-helilooja Kaspar Jancis. Foto: Rait Avestik

Milleks jäljendada teatrilaval filmi? Mida saab teatrilavastus anda juurde ühele peaaegu täiuslikule romaanile, näiteks Goethe «Faustile»? Ja kas romaanist tuttavate tegelaste lavale toomiseks peab olema rohkem põhjust kui lavastaja soov ja helilooja veendumus, et tal on valminud sobiv muusika?

Neile küsimustele vastab ammendavalt VAT Teatri 25. hooaja esimene uuslavastus. Aare Toikka lavastatud «Faust» toetub küll Friedrich Wilhelm Murnau 1924. aastal valminud tummfilmile ja Johann Wolf­gang Gothe ja Christopher Marlowe teostele, kuid on iseseisev ja põnev teatrimäng. Just mäng, millele saab kaasa elada ja mida on põnev vaadata.  

Kavalehel seisab, et VAT Teatri «Faust» on kehalik kollaaž. Kehalik ja lausa tantsuline on see poolteist tundi kestev lavalugu kohe kindlasti. Samuti kollaaž. Visuaalselt toetub Toikka «Faust» aga saksa filmikunsti suurteosele, Murnau ekspressionistlikule tummfilmile, mis omakorda seab näitlejad ja lavastaja raamesse. Pigem aga seisis nende ees ahvatlev väljakutse teha teistsugune lavastus.

Tagasi üles