:format(webp)/nginx/o/2017/11/30/7363613t1h0a4c.jpg)
/nginx/o/2012/12/10/1476822t1hc76c.jpg)
Uskumatu lõpuga lugude nimekirja tipus troonib kindlasti see juhtum.
Kadunute lood: üheksa aastat surnuks peetud mees leiti elusana
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
2002. aasta kevadel jäi Tallinnas ootamatult kadunuks 30ndates eluaastates Indrek. Kahe lapse isa ja korralikult tööl käinud mees ei ilmunud ühel päeval enam oma ema juurde, kus ta neil päevil elas. Naisest ja lastest oli mees lahku kolinud.
Indrekust jäid maha auto, töökoht, dokumendid ja mobiiltelefon.
Mehe kadumise tegi omapäraseks see, et kodus polnud ta teinud ühtegi vihjet kadumisele tavaliselt eelnevale masendusele. Samuti oli ta olnud seadusekuulekas, tal polnud võlgu, mille pärast varjuda.
Et Indrekust polnud kuude kaupa midagi kuulda, arvasid omaksed ja politsei, et ta läks vabasurma. Esmalt andis naine sisse ametliku lahutuse. Viis-kuus aastat pärast kadumist kuulutati Indrek ametlikult surnuks. Ent umbes aasta tagasi tabas kõiki asjaosalisi šokk.
Ühel päeval sai politsei teate kaupluses toimunud pisivargusest. Suur oli politseinike üllatus, kui varguselt tabatud kõhn, kiilaneva pealae ja külgedel rippuvate pikkade sorakate juustega ning rinnuni habemega mees väitis, et on 2002. aastal kadunuks jäänud Indrek.
«Välimuselt ei sarnanenud ta üldse mehega fotodel, mis olid tehtud enne kadunuks jäämist,» ütleb Põhja prefektuuri isikuvastaste kuritegude talituse juht Leho Laur.
Ei, üheksa aastat tagasi kadunuks jäänud mees polnud asotsiaali joomisest paiste läinud kartulinina ja näoga. Sellel mehel olid seljas korralikud püksid, kingad ja mantel. Kuid üheksa aasta pikkune kodutu elu Tallinnas ja selle lähiümbruses oli Indreku välimust siiski tuntavalt muutnud.
Indrek ütles, et kadus 2002. aastal lihtsalt selleks, et oma senise eluga joonelt lõpparve teha. Sellega, et ta võidakse surnuks kuulutada, polnud mees arvestanud.
Indreku surnuks kuulutamine oli toonud ebameeldivusi tema nimekaimule. Mehele, kelle isikukood erineb surnuks kuulutatud Indreku omast vaid kahe numbri võrra. Nii oli teisel Indrekul sageli probleeme ametlikul asjaajamisel, sest arvati, et just tema peaks tegelikult surnud olema.
Politsei saatis surnuks kuulutatud Indreku kodutute varjupaika, kus sotsiaaltöötajad mehe tagasi elavate sekka vormistasid. «Nii pikka ametlikult surnud olemist ja hiljem elusana välja ilmumist pole meil seni olnud,» ütleb Leho Laur.