Neiu ja kolm lahkunut

Näide Anna Hõbemäe näituselt «Maastikud». Foto: Peeter Talvistu

16. novembri õhtul kuuldus Tartu kõrtsides kõlakaid, et kunstimuuseumis on Anna Hõbemäe meeleolukas näitus. Kuna mäletan hästi selle poeetilise nimega tütarlapse eelmise aasta magistritöid ja aastalõpunäituse «Rabamaastikku», tormasin kohale.

Hõbemäe maalid asuvad Viltuse Maja nn kunstikabinetis. Enne on soovitatav vaadata kahel korrusel eksponeeritud pagulaseestlase Endel Kõksi 100. sünniaastapäeva näitust. Võrdluses Kõksi timmitud abstraktidega tuleb Hõbemäe kunsti isikupära eriti võimsalt esile.

Hõbemäe on maastikud viinud nii kõrge abstraktsioonini, et loodust võib aimata vaid sellest, et tumedamad värvid on all, kompositsioon on paigas. Kõik tillukese ruumi seinad on kaetud nelja hiiglasliku lõõmava lõuendiga, mis peaksid vaataja lämmatama-kõrvetama, aga kõik on hoopis vastupidi. Hõbemäe maalid tekitavad turvatunde, neist kiirgab suisa teraapilist soojust, ruum on kui solaarium.