Juhtkiri: ravimiturg nagu riikki – väike ja õhuke

Foto: Urmas Nemvalts

Ravimikaubandus pole tavakaubandus ning kuldset keskteed reguleerituse ja vabaduse vahel on raske leida. Ravimituru reguleerimise teeb eriti keeruliseks see, et osaliste – tootja, hulgimüüja, jaemüüja, patsient – huvid on asümmeetrilised, nende võime reguleeritud turul toimuvaid protsesse mõjutada aga lausa ebaproportsionaalselt erinev.

Eesti turg on väike, sellega armastavad siinsed jaemüüjad sageli hinnataset põhjendada. Kas see põhjendus alati õigustatud on, on iseküsimus, kuid võrreldes paljude teiste Euroopa riikidega on 1,3 miljonit inimest tõesti väike turg ja märkimisväärset kasvu pole ette näha. See turg on ravimitootja jaoks küll rõõmustavalt vananev, kuid ühes sellega valdavalt ka ­aina hinnatundlikum. See on mõistetav: Eestis on patsiendi omaosalus üks Euroopa suuremaid ning kuigi poliitilises retoorikas on välditud viiteid selle võimalikule kasvule, on visiidi- ja voodipäevatasu suurendamine juba riigikogu menetluses. Et ühendatud anumate põhimõte toimib ka patsiendi taskus, tähendab see, et rahulolematus ravimihindadega kasvab veelgi.

Kuid tõenäoliselt pole selle rahulolematuse tulemuseks muud kui mõni koopiaravimite samaväärset toimet kiitev reklaamikampaania. Otsest mõju see ravimihindadele, olgu tegemist originaal- või koopiaravimiga, ei avalda, sest olukorras, kus turu peamise tootegrupi – retseptiravimite – hinna kujundab suuresti riigi ja tootja hinnakokkulepe, kuid sotsiaalministeeriumil on sellega tegelemiseks ette nähtud vaid kaks ametikohta, millest üks on täitmata, polegi näha riigi läbirääkimisvõimekuse järsku kasvu.