Vesa-Matti on suur mees

Edasi põhja poole: Leo (Vesa-Matti Loiri, sigaretiga) ja Timo (Samuli Edelmann) on äsja kohtunud oma ema ja vanaema Irjaga (Eila Roine). Foto: Kaader filmist

Seda, et Vesa-Matti Loiri on tõepoolest Soomes suur mees, tõestab ilmekalt ka see Mika Kaurismäki film. 262 000 vaatajat pole kaugeltki mitte mingi keskmine tulemus – viimase kümne aasta jooksul on enam kogunud vaid mõni kodumaine linateos: Risto Räppari seeria, «Polaarjoone sangarid», «Matti», «Vinged vennad» ja «Printsess». Ongi kõik. Filme on aga tehtud kuni poolteistsada.

Suur on Loiri ka kogult. Sedagi näitab «Teel põhja». Teist nii kogukat näitlejat siitkandist ette ei tulegi. Filmis põhjendatakse see ilusasti ära, koguni näitleja suhkruhaigus on siin sees. Aga kogukusest tuletatakse nalja ka, näiteks üks seksikoht. Elukunstnik on see Leo, keda Loiri mängib, nagunii. Mõni soome arvaja on koguni kurtnud, et näitleja ise on palju suurem kui tema karakter, et see suisa segavat.

Selles mõttes on meil seda filmi ehk isegi parem vaadata. Nagu Toronto festivalilgi ilmselt, kuhu see muide ainsa soome filmina kutsuti, sinnasamma, kus oli samal ajal ka meie «Seenelkäik». Igal juhul on Leo üks ootamatu ja võluvalt boheemlaslik karakter, kes naaseb pärast 35-aastast kaotsisolekut ühel heal päeval Paavo Nurmi nime kandva võltspassiga oma pianistist poja Timo (Samuli Edelmann) juurde, kelle mant lahkus siis, kui poeg oli vaid kolmeaastane.