Juhtkiri: diktatuur lubatud demokraatia asemel?

Pärast Hosni Mubaraki tagasiastumist 2011. aasta veebruaris on arengud Egiptuses on olnud ühtaegu ettearvamatud ja murettekitavad. Meenutagem optimismi, mis oli valdav suurima rahvaarvuga araabia maa diktaatori kukkumise järel. Räägiti demokraatia saabumisest Lähis-Itta ja türannide ajastu lõpust, toodi paralleele Berliini müüri langemisega, usuti vabaduse pöördumatut võidukäiku. Oli ju ikkagi alanud araabia kevad.

Juba pool aastat hiljem oli selge, et mingit ühtset araabia maailma kohta kehtivat mustrit ei olnud olemas varem ega sündinud ka araabia kevade käigus. Kõik sõltus iga riigi sisemisest dünaamikast. Liibüas ja Süürias alanud kodusõda, millest ühte sekkumist pidasid suurriigid võimalikuks, teise aga mitte. Tuneesiat ja Egiptust räsis pidev ebastabiilsus, kuid siiski liiguti tasahilju demokraatlike valimiste suunas. Ulatuslikud ülestõusud puhkesid ka Jeemenis ja Bahreinis, kuid erilisi muutusi need kaasa ei toonud. Mujal araabia maades suutsid režiimid oma võimust kinni hoida ja opositsiooni tasalülitada – kes rahvale raha, kes natuke suuremaid õigusi jagades.

Kõige mõistatuslikum on aga olnud araabia maailma lipulaeval – Egiptuses – toimuv. Perioodi iseloomustab võimuvõitlus sõjaväe, riigi suurima liikumise Moslemivennaskonna ja teiste islamistide, liberaalide ja muude ilmalike jõudude vahel. Esimene murrang saabus tänavu suvel, kui armee loovutas võimu presidendivalimised võitnud Mohamed Morsile. Teine murrang saabus üle-eelmisel nädalal, kui Morsi ootamatult teatas, et keegi, kaasa arvatud kohtud, ei saa tema otsuseid vaidlustada.