Juhtkiri: lumi ei kata, aeg ei paranda

Reformierakonna rahastamis­skandaal ja seda saatnud vassimised on viimaste nädalate jooksul justkui lumemasinast läbi käinud: selge ja konkreetne probleem on nii tahtmatult kui ka üsna eesmärgipäraselt pihustatud ühtlaselt kogu maad katvaks lumekihiks. Lootus, et kui Reformierakonna enda hanged enam silmariivavalt ei kõrgu ja kõik on ühtlaselt valge,  siis eksivad tuisus ka kriitikud, on viimaste päevade jooksul lumemasinale veelgi tuure lisanud.

Veidi tagasi vaadates käis ka «Harta 12» ja sellele järgnenud arutelu Jääkeldris, kahtlemata õige ja oluline ettevõtmine, ometi kogu valusalt turritavast probleemiteravikust kui viiliga üle. Näis, et kokkusaamine lasi juba plahvatamas olnud katlast suurema surve välja. Usk sõna leevendavasse jõusse lasi korraks arvata, et kui juba ühe laua taga, ei saa ka üksmeel kaugel olla.

Kuid teravikku ei saa silmist lasta. Tõsiasi, et valitseva erakonna rahastamisprotsessis pole endiselt selgust ning et peaminister lubab endale mokaotsast vabanduse esitamise sama ebamäärast hajutamist, et mitte öelda tagasivõtmist, ei saa pidada selliseks demokraatlikult arenenud riigile kohaseks kommunikatsiooniks, mille järele Jääkeldri arutelul igatseti.

Rahvusringhäälingu arvamustoimetaja välja meelitatud vabanduse, mille peaminister Soome raadiole antud intervjuus otseselt kõikide minevikus toimunud segaste rahastamisjuhtumitega sidus, pöörati eilses Vikerraadiole antud intervjuus taas viltuseks: vabanduse palumine ei puudutanud Ansipi sõnul kindlasti mitte Kristen Michali ja Kalev Lillo juhtumeid, kuna «ei saa vabandada nende tegude eest, mida pole toime pandud».