Ambitsioonikas mosaiik

Hugh Grant ja Doona Bae 2144. aasta poleeritud maailmas. Foto: utnow.ch

Saladusse mähitud mõistatus või kullakamaka ümber keeratud sidruniviiluga vastu pead saamine? «Pilveatlas» on mõlemat.

Kui filmi aluseks olev David Mitchelli (mitte see koomik) romaan lõikas endas sisalduvast kuuest loost viis pooleks ning moodustas omamoodi palindroomi või ka matrjoška, sest mingil kujul lood üksteises sisaldusid ja üksteisele vihjasid, siis «Matrixi»-kuulsusega Wachowskite ja «Lola jooksuga» filmimaailma keskmesse tõusnud Tom Tykveri linalugu viskab kõik need lood hakkmasinasse kokku ning vahetab lugusid ja ajastuid hetketi lausa mitu korda minutis.

Tundub ambitsioonikas ja julge, tegelikult aga ilmselt just mõneti turvaline otsus – nii saab kõikide lugude tegelased alguses korraga ära tutvustada, selmet iga mõnekümne minuti järel käimasolev lugu hüljata ja uuega alustada. Alguses tundub see ehk tõesti pisut arusaamatu kompotina, varsti loksuvad aga detailid paika ning toimuv saab selgeks. Või vähemalt pisut selgemaks.