Ahvide Tarzan, vanadel kirjaplankidel sündinud fenomen

Kuulsaim filmi-džunglipere (1939–1942): šimpans Cheetah, Poiss (Johnny Sheffeld), Tarzan (Johnny Weissmüller) ja Jane (Maureen O’Sullivan). Foto: Corbis/Scanpix

Täna 101 aastat tagasi hakkas 37-aastane kontoriametnik Edgar Rice Burroughs, kes oli teeninud sõjaväes, tegutsenud kauboi, kullaotsija, politseiniku ja väikeettevõtjana, vanade kirjaplankide tagakülgedele ja muudele kätte juhtunud paberilehtedele panema kirja lugu briti lordi pojast, kelle kasvatavad Aafrika džunglis üles inimahvid.

Tarzani lugu oli õieti Burroughsi kolmas romaan. Ta oli just pulpajakirjale The All-Story müünud 400 dollari eest oma esikromaani «Marsi printsess» käsikirja (mis ilmus järjeloona veebruarist juulini 1912 ning oli ühtlasi ta ametlik trükidebüüt) ning valmis saanud 13. sajandi Inglismaast rääkiva ajaloolise romaani «Torni lindprii», mis ilmus järjeloona ühes teises ajakirjas 1914. aastal.

Burroughs on hiljem meenutanud: «Ma ei kirjutanud mingist tungist kirjandust luua või mingist erilisest armastusest kirjanduse vastu. Ma kirjutasin, kuna mul oli naine ja kaks väikest last. Ma jälestasin vaesust ja oleksin kägistanud ära igaühe, kes oleks tulnud mulle rääkima, et vaesus on kuidagi austusväärne seisukord. Vaesus on vaid märk saamatusest ja ei midagi enamat. Selles pole midagi auväärset või meeldivat.»