Ravimijäägid imbuvad heitvetest loodusesse

Foto: Corbis/Scanpix

Ravimite elu ei lõpe pärast nende allaneelamist. Mitte kõik toimeaine molekulid ei leia meie organismis üles neile määratud sihtpunkti ning nende tee jätkub: kõigepealt kempsupotti, siis kanalisatsiooni, sealt reoveepuhastisse. Ja uuringud näitavad, et veel edasigi. Praegu kasutatavad puhastustehnoloogiad pole tihti piisavad, et kõiki ravimimolekule kinni pidada, ja nii liiguvad need sinna, kuhu lähevad ka heitveed: merre, jõgedesse, järvedesse.

Uurimine, mida need ained seal korda saadavad, on viimastel aastatel aina enam hoogu kogunud teadusvaldkond. Kogutud andmed on murettekitavad: näiteks juba see naissuguhormoonide kontsentratsioon, mida praegu Euroopa ja Põhja-Ameerika veekogudes mõõdetakse, tekitavad kaladel arenguhäireid.

Kui Suurbritannia keskkonnaamet 2004. aastal üle kogu riigi kalade tervist uuris, selgus, et 86 protsenti kinni püütud isastest kaladest kandsid samal ajal ka emaste kalade sugutunnuseid. 2001. aastal Kanadas läbi viidud teedrajavas uuringus näitasid teadlased, kuidas järves naissuguhormoonide taseme tõstmine viis ühe kalaliigi populatsiooni kollapsini, kuna isased kalad hakkasid niisa asemel marja tootma.