Kui otsite lustlikku kokkajat, kes oleks valmis teile Islandil geisrites mune keetma või hoopis pihlakajäätist serveerima, saage temaga tuttavaks: Ann Ideon.
Lihavaba toiduseiklus
Islandil geisrites munade keetmine on vaid üks värvikas kokanduslik seik Ann Ideoni hämmastavalt kirjust toidulisest minevikust.
Nüüdseks Tartu Antoniuse Gildi maitseelamuste koja väikese catering-firma Köök perenaine meenutab, et sõpradega ette võetud Islandi teadusekspeditsiooni üheks mitteametlikuks eesmärgiks kujuneski talle «geotermaalse energia võimaluste kasutamine kokkamiseks: geisrites munade keetmine, riftivööndi lõhedesse ehitatud «ahjudes» lambakintsu ja leiva küpsetamine ning laavakeeltel steigi praadimine». Viimast siiski ei jõutud.
Pärlikarbist austreid
Samuti on ta Torrese väinas Austraalia ja Paapua-Uus Guinea vahel, kus endised inimsöömissaared, püüdnud tiigerhaidest kubisevates vetes korallidelt forelli, et teha värsket fish and chips’i. «Poisid tahtsid,» ütleb ta.
Sellest ajast, kui ta oli Austraalias ja töötas India ookeanil, Lääne-Austraalia pärlilaeval tekipoisina, on aga pärit vist kõige eksootilisem toiduaine, mida ta kunagi söönud – pärlikarbi austrid, mille liha sarnaneb kammkarbiga.
Kõrvalepõikeks: ärge imestage noore naise geograafilis-täpset sõnavara. Ann Ideonil on Tartu Ülikooli geograafi, lisaks Ungari Kesk-Euroopa Ülikooli sotsioloogi ja sotsiaalantropoloogi haridus. Aga kokadiplom on tal ka: Tartu kutsehariduskeskusest. Igatahes teeb see taust temast tavapärasest ettevalmistatuma välikoka, kes küll sõprade kutsel, kuid geograafi ja kokana sellised reisid meelsasti kaasa teeb.
Nii võib ta peolaudade katmise, õpitubade ja varsti ilmuva kokaraamatu kirjutamise kõrvalt sõita kokkama sinna, kuhu vaja: Karulasse, Tallinna, Islandile, Vaiksele ookeanile.
«Reisimine ja kokkamine on mu kaks kirge. Nende kooslus tähendab, et saan teha korraga kaht asja, mis mind kõige rohkem kirgastavad. Ja see kirgastus tähendab nendele, kellele ma kokkan... midagi head,» ütleb ta kavalalt.
Kokandus on olnud tegelikult pidevalt osa temast, kuigi peidetult. Ülikooli ajal näiteks töötas ta suviti Iirimaal restoranides kokana. Ega ta siis tundnud, et see on tema elu kutse, pigem ikka midagi, mida oskas ja mis meeldis.
Et aga temast kokk sai, on juhus. Austraaliast tagasi tulles ei saanud ta töökohta, mida lootis. Seepeale tuli kutse Tartu ühte tuntumasse subkultuuripessa, Genialistide klubisse kohvikut tegema.
Seal ehitas kange naine välja ja avas oma esimese köögi. Muidugi, oluline roll sõnakostjana oli tema hobibändikaaslastel, kes naise kokanduslikest kalduvustest teadsid – Ann Ideon laulab detsibellroki ansamblis Pahad Seemned, mis küll praegu peab sabatiaastat.
Järgnes pöörane aeg, kus vahel tuli klubis ühel õhtul joosta köögi ja lava vahet, katta peolaud ja esineda. «Ma peaaegu elasingi klubis, see oli mu pere, sõbrad, suhtlusring,» tõdeb ta. Üks hittroogi, millega ta seal ilma tegi, oli pihlakajäätis.
Leivast tehtud muld
Ent praegugi räägitakse Ann Ideoni Köögi catering’i-söökidest ja äratuntavalt ekstrapõnevast käekirjast legende.
Näiteks ühe Tartu Uue Teatri esietenduse peolauale Raadil sättis ta lavastusest inspireeritult heinu ja rohelisi varsi, roogadeks vutisüdame salatit ja söödavat «mulda», kust turritasid välja porgandid ja ürdid. Mullaks oli segu (näki)leivast, pähklitest, oliividest, kuivatatud tomatitest.
Juuresolevad retseptid hoiavad siiski tüünemat joont. «Et tulemas on intensiivne lihasöömisperiood, tahtsin teha midagi ilma lihata,» põhjendab kokk eelistust.
Küpsetatud portobello seen on hea alternatiiv lihale, mahlakas ja tihke tekstuuriga – suupiste võtab küll aega, ent mässamine tasub ära.
Salati põhikomponentideks on kaks tema lemmikut, maguskartul ja peet, mis vürtsidega keedetult saab uue meki. Magustoiduks vana klassika, õunakook, seekord greibises võtmes. Et catering’i-meistri ahi on kiire ja vihane, soovitab ta vajadusel küpsetusaegu korrigeerida.
Köögist ja söögist