Nukker maadlus päritud võlgadega

Foto: Repro

Isa suri ära ja pärandas kolmele pojale 7000 krooni võlga, pisiasjad nagu mobiilivõlg ja küttevõlg. Pojad loobusid pärandusest, seega ka võlgadest. Paistab tühiasi, aga ometi hakkas sealt venima tüütu, kümneid inimesi haaranud ja aastaid kestnud protsess.

Poegade järel liikus pärand (võlg) nende lastele, laste järel lastelastele. Nemadki loobusid. Siis surnud mehe vanematele ja nende lastele ja siis lastelastele. Lõpuks surnud mehe vanaonudele ja vanatädile ja muidugi, kas ongi vaja üle korrata, ka nende lastele ja lastelastele.

Tallinna notari Priidu Pärna kinnitusel pole kirjeldatu pelk teooria, vaid näide elust enesest. «Lõpuks ongi nii, et pärandus – antud juhul võlad – on kaugete vanaonude laste käes ja nemad kiruvad notareid või lolle seadusi,» räägib ta. «Need inimesed ei pruukinud surnud inimest isegi tunda. Mul endal oli hiljuti juhtum, kus pärija nägi inimest, kes talle päranduse jättis, esimest korda surnukirstu ääres.»

Globaalsus ja keerulisus

Tegelikult ei saa päris nii öelda, et praegu kehtiv pärimisseadus on rumal või puudulik, selle taga on ikkagi oma loogika. Probleemid tekivad lihtsalt sellest, et korraga on kokku saanud mitu olulist muutust.

Esiteks, nüüdseks juba kolm aastat kehtinud pärimisseadus on mõnes tähtsas punktis põhimõtteliselt erinev kui aastakümnetega inimeste pähe juurdunud ettekujutus, kuidas pärimine käib. Kõige tähtsam neist on see, et pärand liigub automaatselt, st kui sa ikka oled pärija, siis sa päranduse ka saad.

Varem tuli pärand vastu võtta ja see tõi kaasa juhtumeid, kus teadlikum, nutikam ja vahel ka pahatahtlikum õde või vend nihverdas teadmatuma, saamatuma või lausa nõrga­mõistusliku õe või venna ees pärandi endale. Nõrgema poole kaitsmine oligi üks uutmoodi pärandamisseaduse põhjendus.

Teine põhjus oli aga tõepoolest ka päris otsene soov kaitsta võlausaldajaid, näiteks panku. Üha rohkem ja rohkem inimesi võtab laenu, üha enam ja enam inimesi sureb võlgadega. Nii pidi ka seadust muutma selliselt, et võlausaldajate huvid oleks kindlamalt kaitstud.

Varem osa inimesi venitas täiesti teadlikult pärandi – näiteks maja, millel pangalaen peal – vastuvõtmisega seni, kuni võlausaldaja huvi rauges. Nüüd nii enam ei saa. Pärandiasi hakkab automaatselt liikuma ja asi tuleb korda ajada.

Kui siia kõrvale panna teine trend – elu muutub üha keerulisemaks, kümned tuhanded eestlased (potentsiaalsed pärijad!) elavad välismaal, elu jooksul abiellutakse, või mis veel hullem, elatakse vabaabielus mitme inimesega, lapsi on samuti mitmest kooselust –, siis segadus ainult kasvab.