Juhtkiri: kui pööraks selle ratta vastupäeva?

Foto: Urmas Nemvalts

Maapiirkondade tühjaksvalgumine on ennasthoogustav protsess, just nagu mäest alla tuiskav lumepall – mida suurem, seda kiiremini, mida kiiremini, seda kogukam. Kust see täpselt alguse saab, kes teab. Teada on, et ühel hetkel jõuab see leivateenimise küsimuseni: kus töö, seal kodu. Kui kaob töö, kaovad inimesed, kui kaovad inimesed, kaovad koolid, poed ja apteegid, kui kaovad need, kaob veel enam töökohti ja veel enam inimesi – kuni jäävad järele pimedad aknad ja kinnituisanud teedel lund keerutav tuul.

Tänases loos leiab kinnitust, et seda protsessi käigus hoidnud ja kannustanud arusaamad nõjatuvad vaid osaliselt tõsiasjadele. Vähemalt see, mis tööpuudusesse puutub, ei pea just alati paika. Mitmes maakonnas – Viljandimaal, Tartumaal, Läänemaal ja Jõgevamaal – oli läinud kuu seisuga tööpuudus alla viie protsendi. See tähendab, et tööta on peamiselt vaid need, kelle jaoks töö leidmine prioriteet ei ole. Pigem on olukord vastupidine: kui millestki puudus on, siis on need töötegijad. Ja mitte sugugi üksnes hoogsalt kasvavas IT-sektoris. Puudus on headest oskustöölistest – juustumeistritest, mööblitegijatest, puuseppadest, metallitöölistest. Häid töötajaid meelitatakse eluaseme või transpordikompensatsiooniga, kuid sellest hoolimata ei ole neid kerge leida.

Kuid kui tööpuudus ei ole paljudes piirkondades enam probleemiks, pigem vastupidi, siis miks elu endiselt maalt välja voolab? Miks hoitakse jonnakalt kinni uskumusest, et väljaspool Tallinna-Tartut ei ole elu elamisväärne?