Sigrid Kõiv: soosaamatus

Foto: Urmas Nemvalts

Ma oskan töötada tikk-sae ja trellpuuriga. Ma oskan seinu puhastada ja uuesti krohvida, pahteldada, lihvida ja värvida. Ma olen pannud igat liiki tapeeti ja plaatinud põrandat. Ma tean täiesti kindlatest allikatest, et ma pole ainus omataoline. Ma ei teinud seda huvist ehituskunsti vastu, vaid põhjusel, et tol hetkel polnud mu elus kedagi, kellele suured silmad kinnise suu kohal pärani otsa vaadata, ning polnud ka raha, et sellist inimest endale palgata.

Kuigi minu ainsaks motiveerivaks jõuks oli füüsiliselt ja esteetiliselt vastuvõetamatu elukeskkond, suutsin remonttöid teha võrdselt samasuguse ettevalmistusega, st kogemusteta ja väljaõppeta mehega. Professionaalses ehitussektoris on mehi naistest rohkem, mida kõrgemale, seda enam. Seepärast oletan, et naine, kes on selle valdkonna endale elukutseks valinud, peab olema täpselt samasuguse võimekusega nagu mees, kuid töötajana peab ta olema valmis end rohkem tõestama ja tema huvi tegevusala vastu peab olema suurem. Ning just huvi, mitte kromosoomide koosseis, on see, mis teeb heaks spetsialistiks.

Euroopa Komisjon on teinud ettepaneku, et 2020. aastaks peab börsiettevõtete juhtorganites olema vähemalt 40 protsenti naisi. Ometi leidis seda «Aktuaalses kaameras» kommenteerinud ehitusettevõtja, et nende valdkonnas ei pruugi nii palju naisi ollagi, aga «pehmetel» aladel, lasku käia, sellest naised teadvatki rohkem.