Analüüs: millist populismi kasutatakse Eestis, Lätis ja Leedus?

Foto: Andrus Eesmaa / Järva Teataja

Nagu parteide süsteem ise, erinevad Eestis, Lätis ja Leedus ka populismi mehhanismid, mida valimiste eel poliitikud kasutavad, selgus uuringust «Populism Balti riikides». Kolmest riigist kasutasid kõige laiemat ampluaad populismi mehhanisme Leedu poliitikud.

Avatud Eesti Fondi ja Tallinna Ülikooli koostöös valminud uuringus vaadeldi populismi viimastel üldvalimistel – Leedus 2009. aastal ning Eestis ja Lätis 2011. aastal.

Uuringu üks autoritest, sotsioloog Tõnis Saarts selgitas, et populismi kasutamisel on oluline aspekt eelkõige see, kuivõrd ligipääsetav on poliitiline süsteem uustulnukatele, sest tihtipeale haaravad just nemad kõige rohkem selle tööriista järele. Lätis on piirangud kõige lõdvemad – partei registreerimiseks peab olema 200 inimest, siiani polnud parteidel riigipoolset rahastamistki. Seevastu Eestis on nõuded kõige rangemad – valimisliidud kaotatud, 1000 liikme nõue erakonnale, riigirahastus parlamendierakondadele. Leedu on vahepealne variant, kus ka 1000 liikme nõue, ent parteide rahastamine mitte nii rangelt reglementeeritud kui Eestis.

Praegune parteide arv Eesti, Läti ja Leedu parlamentides näitab nende süsteemide erinevust hästi - Eestis on parlamendis neli, Lätis 8 ning Leedus 7 erakonda.

«Tänane Eesti parteisüsteem on ilmselt Kesk- ja Ida-Euroopa kõige stabiilsem viimased 6-7 aastat. Samal ajal Läti oma samas võrdluses kõige ebastabiilsem,» tõi Saarts esile. Seega on Balti riikide parteisüsteemid justkui erinevatelt planeetidelt.

Samamoodi on erinevusi näha riikide poliitikas kasutatavas populismis. Balti riikidest kõige aktiivsem populismi kasutama on Leedu, mida uurijad võrdlesid pigem Ida-Euroopa stiiliga, kui Eesti ja Läti populism on pigem Põhjamaade omaga võrreldav.

Leedu: välisvastased

Leedus käis peaaegu kõikide erakondade programmidest läbi vastasseis rahva ja poliitiliste eliitide vahel. «Kui näiteks Eestis on sõnal «riigimees» positiivne kõla, siis Leedus on see sisuliselt sõimusõna. Sama hea kui bürokraat, nomenklatuuriesindaja, aparatšik,» rääkis uuringu üks autoritest, Mari-Liis Jakobson.

Tugevalt toodi välja ka välisvastaseid – Poolat ja Venemaad, mida Eesti ja Läti poliitretoorikas ei kasutata. «Leedus võeti väga jõuliselt sõna Venemaa aadressil. Näiteks valimised võitnud Isamaaliit käis muuhulgas välja lubaduse, et kehtestatakse topelttollid Venemaalt tulevale kultuuritoodangule.» Vastasteks peeti ka vähemusi – immigrandid, seksuaalvähemused jt.

Leedule oli iseloomulik lubada Robin Hoodi tüüpi poliitikaid: tõstame hästi rikaste makse, samal ajal jätame emad koju kuni laste 18-aastaseks saamiseni ja maksame neile seni keskmist palka, nagu lubas üks partei.

Palju tehti kriitikat ja pakuti vähem proaktiivseid ettepanekuid. «Keelustamine peaks lahendama enamiku Leedus tekkinud probleemidest, populaarne oli ka erinevate identiteedipoliitikate põhiseadusse kirjutamise soov – näiteks kirjutada sinna heaoluühiskond,» loetles Jakobson.

Läti: oligarhide temaatika

Eesti ja Läti erinevad silmnähtavalt Leedust. Esiteks on neis riikides valijate määratlemist puhtalt rahvuse põhiselt vähe.

Läti omapära on aga see, et poliitika on äriga põimunud ning juba pikka aega on seal domineerinud oligarhid. «Seetõttu populistlikus retoorikas – eriti väike- ja uute erakondade puhul – on oluline oligarhide ning poliitilise korruptsiooni temaatika. Puhtad uued jõud versus vanad, korrumpeerunud, oligarhidega koos töötavad parteid,» rääkis Tõnis Saarts. Eriti palju kasutas seda Zatlersi Reformierakond.

Paljud Läti erakonnad kutsuvad üles koostööle. «Kui võrdleme Eestiga, siis Lätis nii teravat vastandamist, ärapanemist ja vandenõuteooriaid ei ole.»

Ehkki võiks arvata, et Lätis on palju etnilist vastandamist – lätlased versus venelased – tuli uuringust välja, et seda kasutati tegelikult väga ettevaatlikult.

Kui Leedus võib näha suurt ampluaad klassikalisi populistlikke poliitikaid, siis Lätis on neid suhteliselt vähe. «On osa erakondi, kes soovivad suuremaid muutusi, pigem olulisel kohal osalus- ja otsedemokraatia, siis neid nõudmisi oli ka põhivoolu parteidel. Erakondi, kes väga radikaalselt sooviks süsteemi ümber teha, on Lätis väga vähe, nad on üsna marginaalsed,» rääkis Saarts.

Kriitikat tehakse Lätis palju ulatuslikumalt parteiprogrammide kui kogu süsteemi vastu. «Vähe on maagilisi lahendusi, kritiseeritakse erakondade korruptiivsust.

Reeglina Läti parlamendierakonnad populistlikku retoorikat ei kasuta, see on marginaalsete, väikeerakondade pärusmaa. «Peamine vastandustelg on oligarhide ja korruptiivsuse telg. Identiteedipoliitikat ning rahvustunnetel mängivat populismi on suhteliselt vähe, erinevalt Leedust, kus Vene-vastasust on räigemal moel.»

Seega leidis Saarts, et Lätis on populistliku retoorika ampluaa kitsas ja mitte eriti värvikas. Tema hinnangul on Läti populism varasemas poliitikateaduste kirjanduses üle hinnatud, sest tegelikult viimaste valimiste näitel on Lätis populismi suhteliselt tagasihoidlik võrreldes mõne teise Ida-Euroopa riigiga.

Eesti: materiaalsed hüved

Poliitikute seas ei kasutata eriti retoorikat stiilis «meie seisame rahva eest» või «rahvas on kaua kannatanud ja meie peame teda nüüd päästma hakkama». Natuke rohkem näeb seda küll vasakerakondades. «See on ka loomulik, kuivõrd paremerakonnad on pikalt võimul olnud, nemad esindavadki mingis mõttes poliitilist establishmenti. Vasakerakondade jaoks on see positsioon, kust alustada, öeldes, et rahvas tahab midagi muud,» selgitas Jakobson.

Kõige populistlikum loosung 2011. aasta valimiste eel oli Rahvaliidul, kes lubas: «Võim rahvale!»

Vastandamine on nii Eestis kui Lätis väga paljus konkreetsete erakondade ja poliitikute vahel. «See ei ole suur sõimuvaling. Sageli kaalutakse üsna ratsionaalselt, mille poolest «meie» erineme sellest või teisest erakonnast,» sõnas Jakobson. Kõige tavalisemaks on muutunud Keskerakonna ja Edgar Savisaarele vastandumine.

Lisaks  vastanduti nõukogulikule mentaliteedile, mida toodi kõige tugevamalt välja IRLi programmis. Samuti esines peaaegu kõigis erakondade programmides vastandus lühinägelikule, omakasule orienteeritud otsustamisstiilile. Vähemal määral vastanduti ka sisserändajatele, kusjuures mitte niivõrd venelaste-eestlaste vahel, vaid hoiatati näiteks, et tulevad moslemid. «Iseenesest oli see mugav vastandus, sest neid pole kohapeal, et tekitada suuri konflikte,» lisas Jakobson.

Vähe on Eestis ka populismile omast südamaa-kontseptsiooni ehk ajaloos olnud kuldhetke tagasi soovimist. «Oli olemas selge anti-südamaa, mis on Nõukogude aeg. Pigem on meil tuleviku-südamaa, mida seostatakse Põhjamaadega. Näiteks Reformierakond soovis näha Eestit kui Põhjala tiigrit, Keskerakonna nägemus oli Eestist kui põhjamaisest heaoluriigist.»

Poliitikate väljapakkumisel on selged erinevused parlamendierakondade ja künnisealuste erakondade vahel. «Populismi tüüparsenalist saab välja tuua materiaalsete hüvede lubadusi, kusjuures ka IRL andis päris helgeid lubadusi,» rääkis Jakobson.

Veel tõi ta esile IRLi katseid siduda oma erinevaid poliitikaid identiteedipoliitikaga ehk esitlema oma projekte justkui rahvust edendavatena, näiteks hariduspoliitikat.

«Silma hakkas, et natuke vähem Rahvaliidu, aga tugevalt Roheliste puhul, et see, mis oli kirjas programmis suhteliselt tasakaalustatult ja mitte-populistlikult, kippus transformeeruma meediakajastuses. Kõige meeldejäävam lubadus neist oli kodanikupalk – anname rahvale raha,» lausus Jakobson.

Radikaalseid muutusi ei lubatud, pigem jäädi struktuursete muudatuste väljapakkumise juurde. Radikaalseimad olid ehk Iseseisvuspartei lubadus lahkuda Euroopa Liidust ning Rahvaliidu pakutud poliitilise maksu- kui pangandussüsteemi muutust.

«Üldpilt oli siiski suhteliselt mittepopulistlik, väga palju autoriteetset viitamist uuringutele, autoriteetidele - programmid olid võrreldes Läti ja Leeduga suhteliselt läbi kirjutatud,» leidis Jakobson.

Sotsiaalmeedias oli Eesti poliitiliste liiklumiste tegevus enne valimisi hästi aktiivne. Väga populaarsed olid erinevad algatusrühmad: «Maha Tallinna TV», «Raha lasteaedadele», «Õpetajale vääriline palk», mis ei olnud ühegi konkreetse erakonnaga seotud, kuid millel olid poliitilised eesmärgid. Enamik liikumisi tegeles pigem informeerimisega, kuid diskussiood tekkisid sellegipoolest.

Uuring «Populism Balti riikides» tehti Avatud Eesti Fondi ja Tallinna Ülikooli riigiteaduste instituudi koostöös ning selles vaadeldi populismi viimastel üldvalimistel – Leedus 2009. aastal ning Eestis ja Lätis 2011. aastal.