Uuring: populism Balti riikides on madalseisus

Foto: Toomas Huik

Populismi on Balti riikide poliitikas üsna vähe ning seda kasutavad pigem uustulnukad ja poliitikas hääbujad. Selle põhjusi võib otsida nii meie poliitilise süsteemi stabiliseerumisest, riikide ajaloolisest kogemusest kui poliitilise turunduse strateegiate suuremast edust 21. sajandil.

Kolmest Balti riigist erineb kõige enam Leedu, kus populismi on kõige enam – nii vasak- kui parempopulismi. Selle poolest sarnaneb Leedu pigem Kesk- ja Ida-Euroopa, Eesti ja Läti aga pigem Põhjamaade stiilile, rääkis uuringu «Populism Balti riikides» esitlusel üks selle autoritest Mari-Liis Jakobson.

Populism Balti riikides on ennekõike uustulijate ja hääbujate strateegia. «Seda kasutavad ennekõike künnisealused erakonnad, reeglina nad ei saavuta avalikkuse mobiliseerimist või prisket valimistulemust, eriti Eestis, aga ka Lätis ja mingil määral Leedus.»

Siiski on olnud mõned uued tähed, kes populistlikku retoorikat kasutades on poliitikasse sisenenud. Näiteks tõi Jakobson Lätis Valdis Zatlersi juhitud Reformierakonna, kes iseäranis meedias kasutas suhteliselt targalt populismi. «Muidugi, kui te vaatate reitinguid tänasel päeval, siis Zatlersi erakond on sealsamas künnise all,» lisas ta. «Populism kipub olema võimalus tekitada furoori, püüda kiirelt populaarsust, ent see populaarsus kaob ka üsna kiiresti,» tõdes Jakobson.  

Hääbujate poole pealt tõi ta Eesti kontekstis esile Rahvaliitu ja Rohelisi. «Varasemalt on nende programmid olnud teistsuguse retoorikaga, populistlik retoorika neile samuti edu ei toonud,» nentis ta.

«Eestis on populismi tase üsna minimaalne. Mõnevõrra enam kasutavad populismi retoorikat vasakerakonnad, mis on ka loogiline, sest nad on opositsioonis,» resümeeris Jakobson.

Jakobson leidis, et Baltikumi kogemus paneb ümber vaatama kogu populismiteooriat. Kui teoorias on rahvuse ja rahva konstrueerimine eksklusiivsem element, siis Eestis-Lätis-Leedus on see põhivooluideoloogia. Teiseks puudub meil populismis klassikaline südamaa-kujund ehk ihalus tagasi ajalukku mingisse perioodi, kus kõik oli nii hästi. Minimaalselt on meil ka intellektuaalse eliidi kritiseerimist (selle poolest eristub tugevalt Leedu).

Poliitilise turunduse strateegiad näivad 21. sajandi poliitikas olevat edukamad.

«Huvitav on see, et majanduskriisi kontekst, mis oli viimaste valimiste ajal, ei mõjutanud poliitikat populistlikumaks. Pigem soositi hoopiski kasinuslahendusi, mis on populismi vastand, sest teeb tegelikult rahva elu raskemaks,» rääkis Jakobson.

Põhjuseid, miks eriti Eestis, aga ka teistes Balti riikides on suhteliselt vähe populismi, võib Jakobsoni hinnangul olla mitu. «Esiteks on see seotud paremtiiva domineerimisega nii Eestis kui Lätis. Liberaalne status quo on sundinud ka vasakerakondi mitte vastanduma ja kasutama populismi, vaid üritama teha kaasa paremerakondade mängu.»

«Võib-olla on see seotud sellega, et meie poliitiline eliit alles kujuneb ja seda nähakse pigem positiivses võtmes kui et oleks tarvis eliiti vahetada? Võib-olla seotud ka poliitilise turunduse strateegiatega, mis näivad olevat edukamad 21. sajandi poliitikas? Võib-olla on asi selles, et me oleme nii väiksed – kogukonna suurus seab piirid?» arutles Jakobson.

Ühe võimalusena pakkus ta ka selle, et Venemaa on meile liiga lähedal ja ohustab meid pidevalt: «Vene kaart iseenesest on poliitikas pidevalt mängus, aga pigem sedasi, et keegi on Venemaaga seotud, kui et «me nüüd näitame Venemaale, mida rahvas arvab»,» rääkis Jakobson.  

Lisaks pidas ta võimalikuks, et populismi madalseis on ainult perioodiline nähtus. «Kui mõelda, et populismil on oma tõusud-mõõnad, siis võimalik, et Eestis oleme jõudnud mõõnaperioodi. See madal tase võib ehk viia äkilise kasvuni?» arutles Jakobson.

Jakobson selgitas, et populismi vähesus poliitikas võib olla nii positiivne kui negatiivne märk. «Ühest küljest positiivne, sest vähendab ebastabiilsuse ohtu. Aga see on ka negatiivne, sest võimaldab võimul olevatele mittepopulistlikele poliitikutele rahvast kaugenemist ja mõjuda sotsiaalmajanduslikule tasakaalule. See on positiivne, sest võimaldab ratsionaalsemat dialoogi, aga negatiivne, sest tekib kitsas ja elitistlik osalejate ring, mis võib viia stagnatsiooni.»

Positiivseks pidas aga Jakobson, et lisaks populistlikele strateegiatele on meil olemas ka kodanikualgatuslikud võimalused, mis võimaldavad nii stagnatsiooni kui populismi vältida või nende kahe vahelt läbi manööverdada.

Kas mõõnale järgneb tõus?

Kas mõõnale järgneb tõus ehk kas järgmisteks parlamendivalimisteks võib Eestisse tekkida uus populistlik erakond, on Jakobsoni sõnul siiski küsitav. «Esiteks, barjäärid on üsna kõrged – et erakonnana üldvalimistele pääseda, on vaja kapitali, 1000 liiget ja vastavat liidrit. Seetõttu on kerkiva populismi oht suhteliselt madal.»

«Tegelikult näeb aga praegu rahvaliikumiste kontekstis, et populistlik retoorika tuleb tagasi, seda on kuulda üha rohkem. Kas see kulmineerub anti-eliidi vastaseks võitluseks, eks seda näeme. Kuid ma kipun kahtlema, arvestades eestlaste kriitilist meelt ja debatisoovi, mis ka sotsiaalmeedias silma hakkab. Selle suhtes, et kõik hakkaks mõnd uut tulijat kiitma, ma olen skeptiline,» arutles Jakobson.

Ka uuringu teine autor, sotsioloog Tõnis Saarts leidis, et Eestis oht radikaalse populismi tekkeks on väike. «Isegi Res Publica, mida on peetud kõige populistlikumaks erakonnaks Eestis, programmis oli populistlikke elemente, aga tegelikult oli seal väga oluline aspekt poliitika ratsionaliseerimine ning vajalikud reformid.»

«Võib spekuleerida, et Eestis ja Lätis protestantistlik ratsionaalsus on meil kultuurikoodis olemas, mistõttu asjad ei lähe väga…» lisas Saarts.

Uuring «Populism Balti riikides» tehti Avatud Eesti Fondi ja Tallinna Ülikooli riigiteaduste instituudi koostöös ning selles vaadeldi populismi viimastel üldvalimistel – Leedus 2009. aastal ning Eestis ja Lätis 2011. aastal.

Kasekamp: purustatud müüdid

Välispoliitika instituudi juht, politoloog Andres Kasekamp ütles uuringut kommenteerides, et see purustas mõned müüdid. «Ainus müüt, mis ei purunenud, oli see, et Eesti on tublim kui teised Balti riigid, see eneseimetluse sai kahjuks kinnitust,» muigas ta.

Kasekamp pidas seda Balti eripäraks, et kõigi kolme riigi puhul on (tagasi) valitud kasinust pooldavad erakonnad.

Küll aga oli Kasekampi sõnul jahmatav, et Leedus said viimastel valimistel vanad populistid teise võimaluse. Nimelt Tööpartei, mis 2004. aastal valimised võitis, aga 2006. aastal suure skandaaliga valitsusest lahkus, võitis nüüd jätkuvalt maksupettuse süüdistusega uurimise all olles üldvalimiste esimese vooru. Muidu on aga Leedule tüüpiline see, et neil on vaheldumisi võimul vasak- ja parempoolsed parteid.