Kunstnikud ei taha kunstitundide arvu vähendamist

Kumu kunstimuuseum Foto: PEETER LANGOVITS/PM/SCANPIX

Kunstnike liit, kunstiakadeemia ja kunstimuuseumi juhid teatavad pöördumises haridusministeeriumile ja riigikogu kultuurikomisjonile, et muretsevad kunstitundide arvu vähenemise pärast uues kooliseaduses.

Pöördumise täistekst:

Kümmekond aastat tagasi esines UNESCO peadirektor Federico Mayor üleskutsega kunstihariduse ja loovuse toetamiseks koolides (Pariisi Konverentsi 30. sessioon, 3. november 1999):

«Tänapäeval oleme selgelt teadlikud loovuse tähtsusest inimese isiksuseks kujunemisel, laste ja noorte kõikide potsentsiaalide väljatöötamisel ja nende emotsionaalse tasakaalu säilitamisel - need on faktorid, mis toetavad harmoonilist käitumist. Ajal, mil perekond ja sotsiaalsed struktuurid on muutumas, tuues sageli kaasa laste ja noorte jaoks vaenulikke mõjusid, peab 21. sajandi kool ette nägema uusi vajadusi. Kunsti õpetamisele tuleb anda eriline koht selleks, et ergutada loovust, mis on iseloomulik inimesele kui liigile. Loovus on meie lootus. Vajame tasakaalustatumat haridust, kus humanitaar-, reaal-, spordi- ja kunstiharidus on kooli eri astmetel võrdses seisus - sellise õppimisprotsessi käigus areneb efektiivsemalt ja laiemalt laste ja noorte intellektuaalne ja emotsionaalne tasakaal...»

Kunstiõpetus Eesti üldhariduskoolis on marginaalses seisus ning senini on räägitud pigem kunstiõpetuse tundide arvu suurendamise vajalikkusest.

Uue haridusreformi kavandajad on ette näinud kunstiõpetuse tundide koomaletõmbamist gümnaasiumiastmes määrani kaks ainekursust kolme aasta peale. Projektis puuduvad kohustuslikud ja mittekohustuslikud valikkursused. Kaob võimalus sooritada riigieksamit kunstiõpetuses.

Taoline olukord ei toetaks elukutsevalikuid, noorele õppurile annaks see märku kunsti(õpetuse) ebaolulisest asendist. Kuidas saame kasvatada kultuurilembelist rahvast, kui me koolihariduses sellele piisavalt ei panusta?

Kunstiharidus aitab õpilastel ära tunda, mis on isiklik, iseloomulik ja isegi unikaalne neis endis ja nende töös, aitab neil teadlikuks saada oma individuaalsusest. Kunst on personaalse vaatenurga looja nüüdismaailmas.

Kunstihariduse genereeritud loovuse rakendamine annab paremaid tulemusi ka ülejäänud eluvaldkondades. Seega on kunstihariduse resultaadid palju laiemad sellest, kuidas luua kunsti ja vaadelda neid objekte, mis kunstimuuseume ja galeriisid asustavad. Kuigi ka eelpool nimetatut ei saa alahinnata.

»Visuaalne keeleoskus» on rahvuskultuuriliselt sama oluline komponent kui emakeele valdamine, kunstilise intelligentsuse kasvu saavutamine peaks muutuma nüüdishariduse enesestmõistetavaks osaks, nii nagu see on mujal Euroopas.

Üleilmastuva, kaubanduslikke kanaleid pidi levitatava massikultuuri väljakutsetega toimetulekuks peab rahvuslik kooliharidus tegelema ka visuaalse semiootikaga laiemalt, andmaks kujunevale noorele audiovisuaalse kirjaoskuse internetiajastul toimetulekuks.

Nüüdisaegne kunstiõpetaja on kolmes kõrgkoolis pakutavate täiendkoolituste ( Eesti Kunstiakadeemia, Tallinna Ülikool, Tartu Ülikool) kaudu ning Eesti Kunstimuuseumi ja Tartu Kunstimuuseumi pedagoogiliste programmide toel nendeks väljakutseteks igati valmis.

Kunstiharidus võimaldab aduda, et maailm tervikuna on ise potentsiaalse naudingu allikas, rikas tähenduste poolest, kui keegi vaid oskab seda vaadata läbi tajumise esteetilise raamistiku.

Vähendatud kunstiõpetuse tundide arv ei võimaldaks noorel kunstiõpetuse õpetajal saada piisavat koormust ühest koolist, kahandades võimalust, et kõrgkoolitatud spetsialist asuks tööle mõnda väiksemasse keskusesse.

Pöördumisele on alla kirjutanud Eesti Kunstimuuseumi direktor Sirje Helme, Eesti Kunstiakadeemia akadeemiline prorektor rektori ülesannetes Liina Siib ja Eesti Kunstnike Liidu president Jaan Elken.

Riigikogus arutlusel olev uus põhikooli- ja gümnaasiumiseadus näeb ette keskkoolis kõigi ainetundide kohustusliku mahu vähendamise, et suurendada õpilaste valikuvõimalust.