Tallinlased Tallinna tänavalt

Põnevad lood: isa ja poeg Jüri ja Mart Engel­brecht teavad väiksel Tallinna tänaval iga maja ajalugu. Foto: Peeter Langovits

Eks see üks omaaegne Vaeste-Tiskre oli, iseloomustab pensionär Aimi Sildvee oma kunagist kodutänavat Järve Selveri taga. Tallinna-nimelise tänava ajalugu peidab endas nii põnevaid lugusid imelisest pääsemisest kui ka seni lahendamata mõrvast.
 

Kolmekümnendate aastate keskel jagati kruntideks tükike maad Silikaadi tehase liivaaugu kõrval. Kuna tegu oli pealinna poolt tulles esimese tänavaga, siis saigi toona iseseisva Nõmme linna alla kuulunud umbtänav Tallinna nime, mida kannab tänaseni.

Tallinna tänavale ostsid krunte noored pered, kes oma kätega majad püsti panid. Aga erinevalt tänapäeva uusasumite elanikest toonased peremehed laenu ei võtnud. Ka majad olid pigem tagasihoidlikud kui uhked ning enamik neist oli jagatud mitmeks väikseks korteriks – ühes elas pererahvas, teised üüriti välja.

Akadeemik Jüri Engelbrechti  isa Kusta müüs maha talle kuulunud majaosa Tondil ja ostis 1938. aastal Tallinna tänavale kahe korteriga maja. «Eks ta müügiks ehitatud oli ja päris valmis toona ka ei olnud,» räägib akadeemik.

Siiski oli tegemist oma aja kohta  uhke elamisega – kui kõrvalmaja rahvas tassis õuest vett ämbritega tuppa, siis Engelbrechtide majas oli vesi sees, esimese korruse korteris suisa vann koos vanniahjuga, ning õuel seisis garaaž. Tõsi küll, esimene auto jõudis Tallinna tänavale aastakümneid hiljem, ja üldsegi mitte sellesse perre.

Mürsukild lendas tuppa
Idüllilist Nõmme elu oli Engelbrechtide perel võimalik nautida 1941. aasta suveni, kui perepea sai juhuslikult tuppa lennanud mürsukillust haavata ja suri. «Iseenesest ei olnud haav eluohtlik ja isa viidi küll kohe haiglasse, aga seal ei saanud ta abi ning jooksis verest lihtsalt tühjaks,» räägib akadeemik.

Aasta enne sõda Tallinna tänaval sündinud ja seal eluaeg elanud õpetaja Merike Roometi teada rohkem keegi sõja ajal tema kodutänavas surma ei saanud. Tõsi küll, paari aasta eest leiti Engelbrechtide maja (Tallinna 3) keldri remondi ajal löögijälgedega pealuu ja osa rindkerest.

Millal umbes 35-aastane mees suri, ei osanud kohtueksperdid täpselt öelda, kuid kuna samast kohast leiti ka kaks püstolit ja Saksa armee välitelefoni jäänused, siis võib arvata, et eks see juhtus sõja ajal, kui hoonet kasutasid nii Saksa kui ka Nõukogude armee.

Küll sai tänav kõvasti kannatada 1944. aasta märtsipommitamisel, kui Vene lennukid olid sihikule võtnud paarsada meetrit eemal asunud raudteel olnud rongi. «Minu mäletamist mööda oli see reisirong, mis oli vahetult enne pommitamist linnast väljunud ja mida Rahumäe jaam enam vastu ei võtnud,» meenutab  märtsipommitamise Tallinna tänaval üle elanud Aimi Sildvee.

Rongile pihta punalendurid ei saanud, küll aga põletati maha kolm Tallinna tänava maja ja veel paar maja said tõsiselt kannatada. Nende seas ka Sildvee pere kodu, mis maja kõrvale kukkunud pommi tõttu vundamendilt ära nihkus ja pärast tungraua abil tagasi tõsteti.

Pommitamise ajal koos isaga kodus olnud, toona nelja-aastane Merike Roomet mäletab seniajani selgelt, kuidas nende maja (Tallinna 6) pihta sai. «Isa läks teisele korrusele uurima, ega maja ei põle, kui pomm tuli ja lööklaine lõi ta riidekappi, kapp aga lendas õue,» räägib naine.

Pärast pommitamist  kuuldi rusude alt hääli ning kui palgid ära tõsteti, siis selgus, et kapis olnud isa oli pääsenud vaid väikse muhuga. Merike Roomet on veendunud, et tänu sellele pommile ei võtnud nõukogude võim nende pere käest ära oma kätega ehitatud  nelja korteriga elamut: «Meie maja oli algselt kahekorruseline, aga pomm viis kolmandiku majast minema.

Alles jäänud osa näis küll terve, aga palgid olid lahti ja elada seal ei saanud ning meid kutsuti elama Rootsi põgenenud majaomaniku korterisse.»

Silikaadi tehase uus, nõukogude võimu poolt määratud direktor aga eraomandit ei tunnistanud ning saatis Saksa sõjavangid Roometi kodumaja lammutama.

«Minu isa seda nii ei jätnud ja andis asja kohtusse, aga kuni kohtuveskid jahvatasid, jõudsid sakslased maja maha lammutada.» Nii et kui ükskord tuli kohtuotsus, mis tunnistas lammutamise ebaseaduslikuks, oli krundil maja asemel palgivirn.

«Sakslased on õnneks põhjalikud mehed, iga palk oli korralikult nummerdatud ning isal oli maja uuesti ehitamine märksa lihtsam, sest hulk tööd oli juba ära tehtud,» naerab Roomet.

Värvikad külalised
Engelbrechtide maja jäi pommitamisel küll terveks, kuid sinna pani nõukogude võim elama hulga üüri­lisi. «Majas on seitse tuba ja sõja lõppedes oli igas toas perekond,» räägib Jüri Engelbrecht.

«Kui meie pere 1954. aastal lõpuks oma maja teisele korrusele tagasi sai kolida, siis elasid allkorrusel n-ö ühe köögi peale kaks peret – üks oli napsitajast autojuht ja teine pärast revolutsiooni Eestisse elama tulnud aadliproua Semjonova.

Kuidas kahest nii erinevast maailmast pärit inimesed koos elatud said, ei tea, aga said.» Aadliproua suhtlusringkond koosnes eestiaegsest vene intelligentsist ning akadeemik mäletab, et aeg-ajalt käis tal teiste seas külas viisakas noor preester, kellest hiljem sai patriarh Aleksius II.

Tallinna tänava rahvas on veendunud, et tulevane patriarh pole ainus tuntud isik, kes nende tänavat on väisanud. Igatahes Teet Kallase romaani «Kes tõttab öisele rongile» peategelasest kirjanik käib oma suurt honorari maha pidutsedes ka Tallinna tänaval elaval tuttaval külas.

Millises majas romaani tegevus täpselt aset leidis, kas 10 või 12, pole kohalikud enam kindlad, aga seda, et ühes neist majadest elasid omal ajal boheemlased, kelle juures ka kirjanik ise käis, teatakse täpselt.

Kirjanik Teet Kallas hakkab seda lugu kuuldes naerma ja kinnitab, et tema pole oma jalga ühtegi Tallinna tänava majja tõstnud. «Ma tean väga hästi, kus Tallinna tänav on, ja ühte oma loosse olen selle ka sisse kirjutanud, aga et ma ise seal oleksin käinud, seda ma küll ei tea,» tõdeb ta.

Kirjanik arutleb, et võib-olla varases nooruses, kui sai kõvasti viina võetud, võis ju ka Tallinna tänavale sattuda, aga teadlikult ta seda küll teinud ei ole. «Nii et ei kinnita ega lükka ümber,» ütleb Kallas lõbusalt.

Tallinna tänava rahva kinnitusel pole asjaolu, et tänaval ja linnal on sama nimi, mingeid erilisi sekeldusi põhjustanud, kui välja arvata asjaolu, et suur osa nõukogudeaegseid taksojuhte  ei teadnud, kus selline tänav asub. Teada on ka juhus paarikümne aasta eest, kui lapsele kiirabi kutsudes tuli emal selgitada, et selline tänav on tõepoolest olemas, ja jagada näpunäiteid, kuidas kohale saab.

Silikaadi tehas võttis seitsmekümnendate aastate lõpus maha Tallinna tänavat ja raudteed eraldava männituka ning ehitas sinna suured korrusmajad.

Ühest küljest toimivad suured majad  müramüürina ning ka vaasid ei kuku enam rongi möödudes riiulitelt alla, aga poole tänava rahval tuleb nüüd leppida sellega, et mitu majatäit inimesi vaatab neile sõna otsese mõttes ülevalt alla.

Uute majade ehitamisega muutus ka elu Tallinna tänaval pisut keerulisemaks. Aedadest hakkasid kaduma õunad ning soovimatute külaliste peletamiseks pandi tara peale okastraat. Samuti tekkisid hõõrumised rahvuslikul pinnal ja räägitakse, et keegi olla lähedal asuvas Rahumäe surnuaias kaelani poolikusse hauda maetud.

Tolmune lapsepõlv
«Nõukogude aeg rikkus Tallinna tänaval õige Nõmme miljöö ära. Päris Nõmmel oli ikka rahulikum,» on Hewlett-Packardi Eesti esinduse juht Mart Engelbrecht veendunud. Praeguse Järve Selveri kohal tegutses veel paarkümmend aastat tagasi Silikaadi tehas, mis tekitas müra ja tolmu.

«Ega siin nüüd päris Kunda ei olnud, kus lehed halli kihiga kaetud, aga kerge tolm oli kogu aeg üleval,» meenutab ta 70ndatesse jäänud lapsepõlve. Ja kui Silikaadi tehase katel plahvatas, olid ka Tallinna tänava aiad ja majad sodi täis.

Kunagise tööstuse kohal on nüüd uhke kaubanduskeskus ning see on kohale meelitanud ka soovimatuid külalisi, kes ei pea paljuks uurida, ega midagi kaasa võtta ole. «Minu lapsepõlves oli see tänav vaikne, võõrad siia ei sattunud.

Lapsed said rahulikult tänaval mängida, kardi või võrriga sõita, aga nüüd on siin tihe liiklus,» tõdeb Mart Engelbrecht. Osa rallitavatest autojuhtidest ei saa vist enne tänava lõppu jõudmist arugi, et tegelikult keerasid nad Selveri parklast lahkudes liiga vara paremale ära ja sattusid Pärnu maantee asemel hoopis Tallinna tänavale.

Lisaks tihedale liiklusele on viimased aastad Tallinna tänavale toonud veel kaks suurt muudatust. Pärast poole sajandi pikkust ootamist jõudis lõpuks kohale kanalisatsioon, aga ka üleujutused. Linn lasi küll korda teha Tallinna tänavaga paralleelselt kulgeva Pärnu maantee, kuid kõnnitee jäeti korrastamata. Nii voolabki iga vähegi suurema saju ajal Pärnu maanteelt tulev vesi Tallinna tänavale ning uputab aedu.

Merike Roometi sõnul oli sel kevadel nende aias nii suur lomp, et üks pardipaar sättis end sinna elama.  Abi on otsitud mitmelt poolt, aga seni on linnavõimud inimestele kinnitanud, et tegemist on teepeenraga ning seetõttu seda korda tegema ei hakata.

Kuigi teepeenralt pole majaomanikul kohustust seaduse järgi lund rookida, Tallinna tänava rahvast ametnike sõnul sellest koormisest ei vabastata. «Ma saatsin neile siis kirja, et mis kuupäevast alates muutub teepeenar kõnniteeks ja vastupidi, aga pole vastust saanud,» mainib Mart Engelbrecht.

Aga arvata võib, et ega tallinlased Tallinna tänavalt sellega ei lepi, nii nagu eelmisel talvel, kui lumesahk ajas lahtiroogitud kõnniteed jääkamakaid täis. Nii kaua helistasid, kuni sahamehed tulid kangidega ja kõnniteed ise puhtaks rookisid.

piirkond praegu

Elanike arv: 61