Jaak Jõerüüt: võim halvab inimese

Jaak Jõerüüt soovitab peaministril korraks unustada hästi ära õpitud poliitmehaanika ja vaadata olukorrale otsa lihtsalt inimesena. Foto: Peeter Langovits

Kaitseministri kohalt «Kommarid ahju!»-särgi pärast 2005. aastal tagasi astunud Eesti suursaadik Rootsis Jaak Jõerüüt astus hiljuti välja ka Reformierakonnast.

Seitse aastat tagasi kirjutasite Eesti poliitika argipäeva mõistes täiesti jahmatava avalduse ja astusite kaitseministri kohalt tagasi. Teie käik oli nii ebatavaline, et tegelikult toona teid ei mõistetudki.

Mõned mõistsid kõike, mõned ei mõistnud midagi. Arvamusi «miks ta seda tegi?» oli palju. Liigne tähelepanu läks särgile, ehkki sel oli oma roll. Ma ju kirjutasin, et olen rahulolematu riigi valitsemise viisiga. Valitsuses – olin nii Juhan Partsi kui ka Andrus Ansipi juhitud valitsuses – ei kuulanud erakonnad üksteist. Ministrid käitusid nagu parunid oma mõisas. Uues koalitsioonis hakati üksteisele kohe jalga taha panema. Skandaalid sumbusid.

Saada ministrina riigikogu kõnepuldis olles verbaalset tuld koalitsioonisaadikutelt või infotunnis vastikuid konksküsimusi samast suunast, autoriks nähtavalt sama valitsuse minister... Mis valitsemismeetod see selline on? Siseringides hääle tegemine ei aidanud. Tollest ajast peale arvan, et ministritel on Eestis liiga palju võimu. Võrreldes peaaegu olematu kohustusega vastutada. Ministrite haldusalades juhtub asju, eriti raha puudutavaid, mis ei kannata kriitikat, aga vastutajaid ei ole. Kirjutasin mõnest nähtusest hiljuti loos «Inventuur». Täna on valitsusel ka juba ülemäärane mõju parlamendi üle.

Te kirjutasite: «Loodan seda, et Eesti tulevikust hoolivad inimesed, ükskõik kui nördinud nad ka parajasti poleks, ei loobu demokraatia keerulist teed käimast.» See teema on aastal 2012 aktuaalsem, kui ehk ise soovimegi?

«Harta12» autoreid on põhjendamatult süüdistatud mitmes patus. Kunagi pole nii, et  allakirjutanute nimed kõigile sada protsenti meeldiksid. Andsin oma allkirja hartale, sest pooldan selle vaimu ja eesmärki. Harta koostajad ja toetajad ei ole loobunud mainitud teed käimast.

Nentisite tollal, et kui ministri haldusalas on midagi valesti läinud, siis astutakse tagasi. Vähemalt demokraatlikes riikides. Eestis nii paraku ei tehta, kuigi ometi ei saa nõustuda, et demokraatia on Eestis kaaperdatud?

Kaaperdamise kujund on võimas, aga kujund ei ole apteegikaal ega ütle, mitu milligrammi on läinud, mitu järel. Protestimarsid, sõnavõtud pressis, «Harta 12-le» vabalt antud nõusolekuallkirjade hulk, presidendi algatus vastuseks hartale jpm on demokraatia märgid.

Kuid meil on riigis teatavasti ka esindusdemokraatia ja selle on parlamendierakonnad ühisel jõul muutnud (finants)bastioniks. Oht on olemas, see peitub mõtteviisis. Vaid üks näide. Aasta tagasi juhtisin tähelepanu DASA-nimelisele erakonnaraha-projektile. Sellest sai hiljem projekt MASA, sama ideega rahvale 900 000 euro eest oma maailmavaateid tutvustada. Maksumaksjalt läheb parlamendierakondadele niigi juba üüratu 5,4 miljonit eurot aastas, kas siis selle eest oma vaadete tutvustamist ei toimugi? Nüüd aga selgus, et Lihulas politseiniku pidamiseks ei jätku raha, erakondliku toetuse ja MASAga võrreldes mikroskoopilist summat.

Kus tehti viga? Oli viga ka see, et Reformierakond püüdis ühel hetkel muutuda ja muutuski massiparteiks nagu Keskerakond?

Üks Kesk-Euroopa poliitik on ütelnud, et olgu sul kui tahes head ideed, nende realiseerimiseks pead kõigepealt võimule saama. Mulle tundub, et aja jooksul on klammerdutud selle fraasi lõpuosasse ja algus unustatud. Ka korrutatakse, et tähtis on, et sinust räägitakse, ükskõik mida. Sellega on ennast liiga palju lohutatud, valel ajal ja valedel puhkudel. Mul on lootus, et uute põlvkondade seas on juba tekkimas kriitiline mass inimesi, kes hindavad poliitikutes midagi hoopis muud kui üksnes märgatavuse õletuld.

Kas tõesti on Meikari-Michali juhtum sõna sõna vastu, «usun» - «ei usu» küsimus?

Oh ei. Laiem nähtus ikka! Erakonnas on üle 11 000 inimese, kindlasti ka täiesti arukaid. Aga juhtimine on viinud hämmastavale tulemusele. Rahvaluule varamusse lisati midagi täiesti uut: kapist leitud rahanutsud, mida reipas üksmeeles tassitakse kontorisse – sellest võiks luua võimsaid regilaule! Kas aine sobib fantaasiateemaliseks lüroeepikaks või orjalauludeks, seda ma ei tea. Erakond nimetab end liberaalseks. Kui kogu see rahajant on liberalismi komponent, siis olen mina Murueide tütar. 

Te astusite Reformierakonna ridadest välja ja ei soovinud sel teemal rohkem peatuda. Et ei keskendutaks üksikutele persoonidele, vaid räägitaks asjast. Mis on see asi?

Ma olin selle erakonna ühe eelkäija ehk ELDP (Eesti Liberaal-Demokraatlik Partei – T.K.) asutaja, see oli 1989. aasta lõpus ja 1990. alguses. Liberaalsuses meeldib mulle selle üks nurgakivi, milleks on oma sõnadega väljendatud igivana printsiipi: ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sinule tehtaks. Praegu on see teistsugune erakond, võimupartei. Ühes tänapäeva Euroopa riigis ei peaks kellegi astumine mõnda erakonda või sealt välja olema mingi sündmus. Mind see reaktsioon üllatas. Ma soovin, et pöörataks rohkem tähelepanu nendele inimestele, kes on noored ja haritud ja ideaalidega ja kindlameelsed, aga veel vähe tuntud. Ma tean neid ka oma sõpruskonnas. Neid, keda ma ei tunne, märkan endast märku andmas. Võtke või Siim Tuisu lugu ERR portaalis. See on selgemast selgem. Nende sõnumeid on tarvis nüüd vägagi tähele panna! 

Milles eksib Reformierakond enim?

Võimu külge klammerdumises. Võimu karm eksam puudutab elus vähemalt korra mingitpidi iga inimest, mitte ainult poliitikuid. Vanematel on mõne aja oma laste üle võim. Loomapidajatel on võim oma loomade üle. Kuidas keegi võimu kasutab ja milliseks ta võimu omades muutub, see on eksamite eksam inimesele endale. Võim võib inimestele illusioone tekitada, et nemad on kõikvõimsad ja igavesed. Võim  kutsub esile enesepetmist stiilis, et täna oleks nagu veel vaja võimu kindlustada, küll homme jõuame neid päristegusid teha ja küll me siis ka midagi teiste heaks teeme... Rahaahnus iseloomustab praegu küll kõiki parlamendierakondi, see on see nn poliitkartell. Võim korrumpeerib, öeldakse. Ma lisan, et võim halvab inimest ja asendab loogilise mõtlemise kombinatoorikaga.

See kõik ei ole vältimatu, aga neid lõkse peab inimene kogu aeg jälgima. Väline lähtub sisemisest. Loogilise juhtimise asemel monoloogiline, esimehe valimised ühe kandidaadiga ja kongresside vaba tribüüni puudumine, kampaanialikkus, koomiliseks kiskuv reipus – need ja nendesarnased nähtused viisid tänase seisuni. Ega see ainult Reformierakona häda pole, teistes parteides esineb samuti, nagu ütleb Andres Herkel, erakondliku sisedemokraatia erosioon. Üks põhireegel, mis kehtib absoluutselt kõikide avalike võimukandjate kohta, kõlab: ärgu unustatagu, et see amet on antud ainult teiste teenimiseks ja ajutiselt. Kui see ununeb, siis on kohe päevakorras ideoloogilised krambid ja tõe doseerimine, ning lapselik kambavaim asendab peeglisse vaatamist.

Olukord tänases Eestis on veidi hüsteeriline, keegi ei saa enam sõnagi öelda ilma, et seda väänataks, naeruvääristataks. Nii mõnitame mõnes mõttes iga päev ise oma riiki.

Ükski seis ei ole lootusetu, kui inimestes on tõesti head tahet. Pole muidugi tõsi, et kahekümne aastaga pole midagi saavutatud, nagu ägedad hääled hüüavad. On küll, päris palju. Kogu teenitud kriitikast hoolimata, mida praegu Toompea suunas põrutatakse, tunnistagem näiteks, et mitmete valitsuste tegude summana on riigi rahandus siiski suhteliselt heas korras. Aga kontrast mitmesuguste plusside ja miinuste vahel on rebivalt suureks muutunud, seda tajutakse kõikjal, see frustreerib inimesi. Ent kui parafraseerida tuntud kõnekäändu, siis tuleb nüüd vaadata, et koos pesuveega ei lendaks aknast välja ka laps ja vann ja viskaja ise.

Te käitusite 2005. aastal riigimehena. Võtsite vastutuse, mitte ei andnud alla. On peaministril võimalik midagi parandada?

Alati ja igaühel on võimalik midagi parandada. Aga igaüks peab ise otsustama, mida tema suudab ja tahab teha, kui ta tõesti hoolib oma riigist ja rahvast ja oma lähedastest. Pelgalt rehkendatud sammud jäävad tühjadeks. Soovitusi tuleb muidugi kuulda võtta, aga need tuleb oma südames läbi kaaluda. Mina soovitaks peaministril täna korraks unustada see hästi ära õpitud poliitmehaanika ja vaadata olukorrale otsa lihtsalt inimesena, omaette.  

Mida vabakonnad peaks tegema?

Olemas olema. Tegutsema. Jätkama. Vabakonnad võiks olla need, kes kaitsevad vaba ühiskonna käitumisreeglit – protestitagu alati selle vastu, mis on vale või mõistusevastane. Ja kasutatagu oma avara mõistuse kogu haardeulatust, kui meetodeid valitakse, takerdumata millessegi. Ajas on muutuste märgid väga tugevad. Edgar Savisaare äsjane arvamus, et meil on vaid kvaasivabakond, mõjub nagu väsinud hõige 19. sajandist.

On üldse ausalt võimalik?

Jah. Ainult nii. Aga kui keegi hakkab kelleltki kurjalt nõudma, et too peab aus olema, siis kisub kohe viltu. Ausus ei teki käsu korras.

Mis on Eesti suurim oht?

Lugege, mida kirjutas Siim Tuisk, üks Harta12 autoritest, oma kommentaaris ERR uudisteportaalis.

«Need kes on õppinud läänes, ei jää siia, kui Eesti ei ole samal tasemel. Nad on see koorekiht, mille kindlasti kaotame, kui nõnda jätkame. Ning ilma nendeta ei ole meil uusi juhte, kui vanamoelised väsivad.... Teie, kes te olete vanemad. Tulge, aidake kaasa. Räägime, avalikult. Sest kui te ei tule, kui te ei aita kaasa - siis lähevad noored minema. Sest nad ei jaksa oodata, ei näe lootust ega endast hoolimist. Lähevad sinna, kus neid oodatakse. Aga ilma noorteta ei ole sellel riigil mõtet.» Olen temaga täiesti nõus ja lisada ei ole siia midagi. 

Mida mina saan teha? Mida teie saate teha?

Areneda. Kaasa mõtelda. Osa võtta. Kirjutada. Kõneleda.

Kutsuks teid miski veel poliitikasse?

Ma kirjutan artikleid, annan intervjuusid ja käin valimas. Ma olen kogu aeg poliitikas.