Ahto Lobjakas: kakskeelne Eesti

Ahto Lobjakas Foto: Priit Simson

Eesti on kakskeelne. Küll hoopis teistmoodi, kui seda kardeti 1980. aastate venestamislaine ajal. Seekord oleme ise süüdi, aga õnneks olukorras, kus diagnoos üksi võib olla pool võitu. Jutt ei ole mitte keelest kui rahvustevahelise suhtluse vahendist, vaid keelest laiemalt, kui inimestevahelisest suhtlusviisist, millesse on sisse kodeeritud teatud väljendusvõimalused, nende diapasoon, kasutamisreeglid jms.

Keel on suhtlusvahend – midagi, mida saab vallata kas paremini või halvemini (või üldse mitte). Eetika on selles mõttes keel. Kristlik moraal on keel. Maffia aukoodeks on keel. Demokraatlik poliitiline kultuur on keel. Iga poliitiline kultuur on keel.

Selle analoogia põhjal on Eestis praegu kaks poliitilist kultuuri, kaks keelt. Praegune kriis, iseloomustagem seda, kuidas tahame, on oma põhiolemuses keeleprobleem. Eesti ühine algkeel on lahknenud kaheks dialektiks, mille rääkijail on üha suuremaid raskusi üksteisest arusaamisega.