/nginx/o/2012/11/18/1439856t1h87a0.jpg)
Kui sihikule võtta kogu perele sobiv balletirepertuaar, pole valik kuigi suur ja «Tuhkatriinu» kavvavõtt on ootuspärane. Iseenesest pole üllatav ka koreograafi valik – on ju Marina Kesler ballettmeister, kes eelistab abstraktsioonidele jutustusi tantsu vormis, kuigi siiani oli tema lugudes oluline elus ettetulev konflikt või kesksete tegelaste murdepunkt.
«Tuhkatriinu» seda ei paku ja see annab end kohati ka tunda: vaatamata tugevatele muusikalistele kärbetele võib aeg-ajalt aru saada, et ei lugu ega Sergei Prokofjevi muusika ole suutnud lavastajat piisavalt inspireerida liikumiskeele loomisel, milles klassikaliselt puhast sirgjoont on vürtsitatud mats-ekilike nurkade ja lainetustega.
Viimatimainitu sobib suurepäraselt iseloomustama eredalt groteskse võõrasema (Triinu Leppik) ja -õdede (Marika Muiste ja Heidi Kopti) kiuslikku ja kadetsevat egomaanilist minapilti, kuid on küsitavam nimitegelase ja printsi iseloomustamisel.
/nginx/o/2016/12/22/6198233t1h5690.jpg)