Naglõi tip

Detailifriik: Eesti juhtivaid meestemoe loojaid Kalle Aasamäe hiljutisel Tallinna moenädalal ei osalenud - tema korraldas päris oma moeetenduse. Aasamäed kohates paluge tal näidata pintsaku voodrit, sest saate siis üllatuse osaliseks. Nagu inimene ise, peab ka tema riietus seestpoolt kaunis olema. Foto: Toomas Huik

Kalle HT kaubamärgi loonud moekunstniku Kalle Aasamäe ristisid ülbeks tüübiks (vene k Kalle NT – naglõi tip) kaaslased vene moeguru Vjatšeslav Zaitsevi moekoolist.

Ise Kalle Aasamäe (42) ennast ülbeks ei pea. Pigem arvab end hüüdnime vääriliseks seetõttu, et on enesekindel ja julgeb alati oma arvamuse välja öelda.

Äsja Tallinna vanalinnas Ivo Nikkolo butiigiga samas majas avatud mõnusalt boheemlikus ateljees vaatab ta ringi rahulolevalt – kollektsioonid on korralikult riidepuudele asetatud, ja õmblusmasinad pole siin aksessuaarideks.

«Aura on hea,» hindab Aasamäe. «Tulen siia hommikul vara, lahkun hilja ja ei märkagi, kuidas päev on läinud.»

Moekunstnikuks Venemaal
Põlva äärelinnas kasvanud Aasamäe tunnetas tõmmet niidi ja nõela poole teismelisena, kui tekkis soov – kas või riietusega – teistest erineda. Koolivorm, nagu öeldakse, sakkis täiega. Mida täpselt nooruk endale Podolski-nimelise masinaga õmmelda tahtis, kes seda mäletab. Hilises puberteedis tegi ta endale igatahes polüesterkangast tumesinised tunked, millega oli uhke Tartu vahel patseerida, punkarisoeng peas.

Kooliteatri etenduses «Jää­purika nääriseiklus» Kurja Hunti mänginud Aasamäe oli toona Vanemuise lavapoiss, kes tegelikult ihkas lavale, rambivalgusse. Nüüd, kui temast on saanud koolivormi veendunud pooldaja, leiab ta, et on õnnega koos, et temast näitlejat ei saanud: «Sest olen oma kutsumuse leidnud.»

Ent siis oli veel otsimise aeg. Võib-olla oli oma roll Aasamäe toonasel rätsepast elukaaslasel, et ta Tallinna tulles üritas kerge­tööstustehnikumi rõivaste konstrueerimise erialale astuda. Paraku tulutult.
«Ma ei osanud mate­maatikat.

Läksin siis hoopis nahatoodete tehnoloogiat õppima. Eksameid polnud, ainult vestlus, kuid sealgi olin nn joonealune,» naerab nüüdne tuntud moekunstnik, kes ainsana kolmest noormehest kooli lõpetas. Ometi ei kuulu vastset ateljeed kaunistavad rebasenahad Aasamäe huviorbiiti, vaid nendega tegeleb tema ateljeepartner Xenia Joost.

Kunstiinstituudis ei tahetud Aasamäed samuti näha. Põhjendus: joonistamisoskuse puudumine. Kui ta Moskva tuttavatel külas käis, soovitasid nood mitte meelt heita – vene moeguru Vjatšeslav Zaitsev avanud äsja oma kooli. Uhke, suure, lausa üheksakorruselise, ja Moskva kesklinnas.

«Zaitsev katkestas spetsiaalselt minu pärast puhkuse, et saaksin talle oma töid näidata. Vaatas need üle, patsutas õlale ja ütles, et võtan su vastu,» meenutab Aasamäe. «Praegu saan öelda, et hariduse peal, mille sealt sain, võin kogu elu liugu lasta.»

Tema kursusekaaslased võtavad igal aastal osa Moskva moenädalatest (neil on osalenud ka Aasamäe – toim), mõni on end sisse seadnud USAs, Venemaal on nimekaimad Maša Šarojeva ja Marina Endeurova.

Aasamäe jäi Moskvasse kaheksaks aastaks, kuid kahe riigi vahel pendeldamine ei mõjunud kuigi innustavalt. Pealegi avastas ta end ükskord kodututega ühest bussist, sest miilitsatöötajad tahtsid tema Venemaal viibimise seaduslikkust selgitada.

«Kõik läheb nagunii, nagu peab. Kõik kujuneb iseenesest. Ma ei mõtle praegu sellele.» Neid fraase pillab moekunstnik Aasamäe tihedamini kui keegi teine. Ja nendib siis, et kui ta asjadele rohkem mõtleks, neid planeeriks, siis läheks ka teisiti.

Võinuks juba ammu minna. Samas nendib ta, et inimene on alles neljakümneselt küps ja vastutusvõimeline. «Ja eneseirooniat peab olema,» lisab ta.

Eestisse naastes tegi Aasamäe moetoimetajana kaastööd ajakirjale Avenüü, kui aga kogu impeerium nimega Kalev Meedia kokku varises, algas vabakutselise elu. Aasamäe disainis riideid neile, kes tellisid. Tegi neidki töid, mis on vastukarva, nagu nööpide etteõmblemine, rõivaste parandamine ja triikimine.

Seda viimast ta lausa vihkab – riided lähevad sirgeks ju neid kandes!
Siis tuli pikk India-reis, kuhu Aasamäe siirdus Archimedese sihtasutuse stipendiumi toel ainsa
eurooplasena.

Elas peenes hotellis nagu kuninga kass, kooli viidi ja sealt toodi, vabal ajal võis teha, mis tahtis! Hindustani poolsaare lõunaosas Coimbatore linna ümber on koondunud ümbruskonna puuvillatööstus, sealses arenduskeskuses tegeldi tekstiilide uurimise ja katsetamisega.

Laskem vaim vabaks
Koju tagasi saabus Aasmäe, inspiratsioonist tulvil, ning tänaseks on ilmavalgust näinud Kalle HT kollektsioon «La Dolce India». Kevadel esitletud «Meie aja kangelane» oli hoogu saanud Lermontovi samanimelisest romaanist, eelseisva kevadsuve kollektsioon «Tugitoolimäng» aga Moskva olümpiamängudest.

Aasamäe ütleb, et tema sihtrühmaks on avatud loomuga mees, kellele miski inimlik võõras pole. See mees tahab natuke ka silma paista, sest Aasamäe loomingut on alati iseloomustanud kas või varjatud detailid.

«Mulle meeldib detailidega mängida, sest ega asi peagi olema väliselt efektne. See võib olla efektne ka seest. Kui rõivaese ümber pöörata, võivad seal olla krutskid, mida esmapilgul pole nähagi,» räägib Aasamäe kavalalt naeratades ning demonstreerib oma pintsaku värviküllast voodrit.

«Olen jõudnud ühele olulisele tõdemusele, ja tsiteeriksin siinkohal Mare Petersoni seriaalist «Õnne 13»: «Lase vabaks!» Kui lased vaimu vabaks, läheb kõik nii, nagu peab. Kui ei lase, ei tule mitte midagi välja, punnita palju tahad. Minu moto on, et tuleb mõelda suurelt, siis hakkavad toimuma ka väikesed kordaminekud.»

Aasamäe ei välista, et läheb kunagi Indiasse tagasi. Kaheks, kolmeks, viieks või kümneks aastaks. Praegu ta sellele ei mõtle. Nagunii kujuneb kõik iseenesest.