Soome arhiivid alles ootavad paotumist. Paljuski just võtmetähtsusega valikud, otsused ja ettevõtmised (mis ei peegeldu ka väliministeeriumi toel ilmutatud ajalookogumikes) ongi just Raigi raamatu «Pikk teekond lähedale» keskmes. Rahvadiplomaatia saavutused, ministrite hirmud, presidentide kaalutlused jne on Eesti taas vabanemise Soome lahe põhjakaldal kaasa teinud Kulle Raigi käe all saanud raamatuks.
Ajakirjaniku, tõlgi, nõuniku ja diplomaadi rolli ühendanud autori raamat liigitub alusnarratiivide hulka. Alusnarratiiv ei ole lihtsalt mälestused. Varjamatult autorikeskne möödaniku taasloomine on suure iseväärtusega žanr. Allikaliselt toetatud «osalev narratiiv» annab möödanikust usaldusväärse ja samas isiksustatud pildi, olgu siis lugejaks ajaloolane või kaasaegne. Eriti väärtuslikuks muudab sedalaadi teosed autori isikliku kogemuse toestamine analüütilise vaatlusega.
See, mida ajaloo-osalised tollal tundsid ja kujutlesid, pole väiksema tähtsusega kui sündmused, mis vormusid avalikkuse faktideks. Akadeemiline ajalookirjutus toetub suuresti just alusnarratiividele. Viimaste vähesus on üks põhjustest, miks isegi kutsetunnistusega ajaloolaste nn üldistavad kirjatööd Eesti lähiminevikust meenutavad tihti Shakespeare’i tragöödiate ja vulgaarmarksismi ristandit. Head ja pahad, rahva teenrid ning vaenlased pannakse paljastusžanris etendama neile omistatud rolle. Raigi tagasivaate analüütiline koormatus kinnitab, et autor taasloob talle kättesaadava kogupildi, st püüab mõista, miks tema loo «tegelased» nii või teisiti toimetasid.
/nginx/o/2017/01/25/6277127t1h6836.jpg)
/nginx/o/2012/11/16/1437900t1hd740.jpg)