/nginx/o/2012/03/12/1007508t1h7bf4.jpg)
/nginx/o/2011/01/25/504065t1h4162.jpg)
Eesti narkosurmade profiil on üldjoontes igal aastal sama, kuid võib märgata trendi, kus väheneb Harjumaa ja Tallinna osakaal ning kasvab Ida-Virumaa panus.
Narkosurmad: Tallinn vajub, Ida-Virumaa tõuseb
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui 2010. aastal tuli 71 protsenti surmadest Harjumaalt, siis mullu 59 protsenti, Ida-Virumaa osakaal kerkis aga veerandilt kolmandikuni, rääkis Postimehele Tallinnas Tervise Arengu Instituudi juures tegutseva Eesti Uimastiseire Keskuse teadur Katri Abel-Ollo.
Kui rääkida Eesti narkoerinevustest, siis uuringud näitavad tema sõnul ka, et riigi eri paigus on «moes» erinevad sõltuvusained.
«Peamised süstitavad narkootikumid on olnud Tallinnas fentanüülid ja amfetamiin, Kohtla-Järvel moonivedelik ning Narvas amfetamiin ja fentanüülid,» rääkis Abel-Ollo. «Läbi aastate on süstivate narkomaanide seas levinud ka mitmete narkootikumide segatarbimine.»
Saatuslikuks saavad samas ikkagi just 3-metüülfentnüül ehk afgaanlane ja fentanüül ehk valge hiinlane. Nii näitab surmapõhjuste registri ning kohtuekspertiisi andmete ühisuuring, et pea iga teine narkosurm tuleb kirjutada illegaalse 3-metüülfentanüüli arvele (46 protsenti juhtumitest) ning viiendik fentanüüli arvele. Neile järgnevad 11 protsendiga morfiin-heroiin, 7 protsendiga amfetamin ja 6 protsendiga metadoon.
Katri Abel-Ollo pidurdas ka neid, kes leidsid värskest Euroopa narkoseirekeskuse (EMCDDA) aastaraportist rõõmusõnumi, et narkosurmade arv vähenes Eestis 2010. aastal ühe aastaga veerandi võrra ehk 146-lt 111ni miljoni elaniku kohta vanuses 16-64 eluaastat.
Tema sõnul oli tegu pigem juhusliku kõikumisega, sest vaatlusalusele perioodile järgnenud 2011. aastal kasvas taas narkosurmade arv ning lisaks selgus, et Eesti riik pole teinud midagi, et narkosurmasid vähendada.
«Konkreetseid ennetustegevusi, et narkosurmasid vähendada, sel ajal tehtud ei ole,» tõdes Abel-Ollo.
Kui asendada ülal esitatud suhtarvud lihast ja luust inimestega, siis mullu niitis narkootikum viiendiku võrra rohkem inimesi kui EMCDDA võrdluses olnud 2010. aastal – 123 ohvrit varasema 101 vastu.
Abel-Ollo lisas, et ka 101 narkosurma on tegelikult Eesti suuruse riigi kohta väga suur arv. «Narkosurmade puhul ei ole tegemist pikaajalise langustendentsiga ning olukorda ei saa pidadada positiivseks,» rääkis ta.
Tema sõnul on hea uudis, et Eesti pole masu tingimustes oluliselt kärpinud raha narkoravile, rehabilitatsioonile ning kahjude vähendamise teenustele. Suurim kannataja oli aastatel 2008-2010 aga esmane ennetus. «See selgitab osati ka Eesti kooliõpilaste Euroopa Liidu keskmisest suuremat narkootikumide tarvitamist,» märkis Abel-Ollo.
Ta lisas, et olukorra tõsidust illustreerib ka see, et üha enam jäädakse vahele narkoalaste väärtegudega ning kasvanud on ka mitmete narkootiliste ainete konfiskeerimiste arv.