Mees, mida sa putitad?

Foto: Eero Barndõk

Kuigi nüüdisajal pole meestel tingimata tarvis oma kätega autot või pesumasinat parandada, tasub neil arvestada, et naised ei vaata nende mittekuldseile kätele sugugi ükskõikselt.

Ma olen Andreses NII KOHUTAVALT PETTUNUD! Sõbranna paristab kohvi­kruusi vaadates hingelt ära tõdemuse, mis vaevanud teda juba tükk aega. Täpsemini kaks nädalat ehk pärast seda, kui nende vastse pesa elutoaakna ruloo alla kukkus ning kipakas ribakardin end enam sugugi sättida ei lasknud.

«Ta ei tee seda korda! Ma olen sada korda öelnud, aga ei midagi. Vannitoas tuli ka kraani küljest mingi jubin ära, nagi oleks vaja seina panna, kõik on tegemata! Helistasin juba isale ka, isa ütles, et no kuidas see Andres sul selline jobu on... »

Sõbranna nuuksatab. Andres, teadusmees ja igavesti lahe sell, on olnud tema Suur Armastus. Ja nüüd – allakukkunud kardin, kraanijubin, nagi, mis ise seina ei lähe...

«Ja tead, mis kõige hullem on? Ta ei oska. Lihtsalt ei oska ja kõik. Ütleb, et helistagu ma mõnele, kes oskab.» Üle kauni noore naise põskede voolavad pisarad. Kommunaaldraama...

Pärast sõbranna lahkumist klikin netis Argo Tuuliku hiljuti Eesti Päevalehes avaldatud arvamusloole, mis kõneleb sellest, kuidas suur osa noori mehi kodutööde nende osaga, mida ikka meeste pärusmaaks on peetud, nagu näiteks pisiremont või kas või lambipirni vahetus, enam hakkama ei saa. Nn beetaisaste vastu sõna võtnud Tuuliku murele lisab kaalu kevadel
Suurbritannias avaldatud uuring, mille järgi on iseäranis suurlinna noortele meestele kodune nokitsemine probleemiks.

Selgub, et igast kümnest saareriigi mehest seitse on seda meelt, et nende sookaaslased ei oska enam lihtsaid kodutöid teha, ja igast kümnest britist kolm pole tööriistu, nagu haamer või kruvikeeraja, kunagi käeski hoidnud.

Ligi pooled vastanud meestest tunnistasid, et tunneks piinlikkust, kui naispartner teab kodustest pisiparandustöödest rohkem kui nemad. Tagatipuks olid uuringus osalenud naised kindlalt seda meelt, et mees peab elementaarseid kodutöid oskama. Kümnest naisest kuus väitis, et nende silmis pole mees, kel need oskused puuduvad, atraktiivne. Niisiis – kuldsed käed on hinnas ka aastal 2012.

Isadel puudub šanss
Kindlasti mäletavad nüüdsete noorte naiste isad veel seda, kuidas garaažis Žigulid putitati, ehitati tati ja tahtejõuga pesumasinale trummel ning nokitseti õhtuti laualambi valgel raadio toiteploki kallal. «Tänapäeval käib kogu see protseduur ühe liigutusega – võtad vana ploki välja ja paned uue asemele,» selgitab Taivo Nigol, kui sel teemal temaga arutlen.

Nigol, ainult rõõmsameelset muusikat mängiva netiraadio Happy U looja ning ametilt IT-süsteemide hingetohter, kuulub nende meeste hulka, kes vajadusel kodus ka remonti teeb või mööblit parandab.

«Ma ei arva sugugi, et lambipirni vahetus peaks kuidagi soost olenema – see on täpselt sama lihtne kui triikraua vooluvõrku lülitamine,» ei näe ta põhjust pisemaid kodutöid naiste ja meeste omadeks liigitada. On ta ise remondivärki kusagil õppinud? Nigol hakkab naerma ja vastab: «Eks see ikka tuleb nii, et proovid ja vaatad, mis juhtub.»

Sama seisukohta väljendab oma arvamusloos Argo Tuulik: «Mu vanemad ei õppinud neid oskusi ju enamasti mitte koolist, vaid omaenda vanematelt. Alguses annad isale haamrit-naelu kätte, aga varsti saad juba ise lüüa ja niimoodi märkamatult õpidki selgeks, kuidas neid asju tehakse.»
Aga ikkagi, kuidas on lood kooli tööõpetuse tundidega – niipalju kui mäletan, õpetati seal poisse meisterdama ja tüdrukuid õmblema?

«Koolis sõltub kõik õpetajast,» nendib Kärdla ühisgümnaasiumi tööõpetuse õpetaja ja Hiiumaa Käsitööseltsi esimees Ain Jepišov. «Paraku on iseäranis poiste tööõpetus jäetud pelgalt õpetaja mureks ning kõik sõltub tema entusiasmist: kuidas ta hangib materjalid jne.

Tööõpetusest jääb mulje, justkui oleks see õppekavasse juhuslikult eksinud ega vajakski  laiemat tähelepanu.»
Liiati kui linnakorteris elava pere isal pole teinekord võimalustki oma järeltulijaga meisterdama hakata – kui puudub maakodu või töötuba, pole kohta, kus kas või puutööd teha, kerge leida, materjalidest ja oskuslikust juhendamisest rääkimata.

Sestap algataski Eesti Tööõpetajate Selts aastaid tagasi üle-eestilise käsitööprogrammi «Isad ja pojad», mis andis meestele võimaluse koos lastega tööõpetuse klassis meisterdada. «Pärast tulid paljud osalejad tänama,» meenutab Jepišov. «Nad polnudki varem saanud niimoodi oma lastega aega veeta.»

Naiste silmis plusspunktid
Niisiis, kui tööõpetuse tulemuslikkus on jäetud pelgalt õpetaja õlgadele, kui poegadel puudub võimalus isadelt õppida, kui tehnoloogia on arenenud nii keeruliseks, et selle hingeelu mõistmiseks tuleb kaua aega (üli)koolis käia, ja kui häda korral võid alati spetsialisti appi tellida – ehk siis polegi enam naisel õigust mehelt nõuda, et too katkise ukseluku ära parandaks või marsiks mööda korterit, tapeedirull õlal ja pintsel pihus?

«Tegelikult on kõik mõtlemises kinni,» väidab karjäärinõustaja Tiina Saar. «Tõsi on see, et kui otseselt vajadust pole, võid asjad ära visata ja uued osta. Või kutsuda parandamiseks spetsialisti. Teisalt, kui palju neid kuldsete kätega spetsialiste on?

Nõukaajal kadus ära meistrilt sellile ja sealt õpipoisile oskuste jagamine, muutunud on nii materjalid kui ka tehnoloogiad, ning see on üks põhjus, miks mõned on võtnud nõuks uuesti ise oskusi õppida.»

Kummalisel kombel on naised Saare tähelepanekul nende oskuste omandamisel innukamad kui mehed: nad käivad aianduskoolis, õmblusringis jne. Ent leidub ka mehi, kes lähevad sepa-, pottsepa- ja puusepakursustele. Huvitav, miks?

«Sest see on üks tööõnne komponent,» kinnitab Saar. «Luua ise midagi, mis ei haihtu õhku ega ole virtuaalne nagu enamik tänapäeva töid. Sellised oskused teevad õnnelikuks, panevad tundma, et ma suudan. Silmaga nähtav ja käega katsutav tulemus mõjub teraapiliselt.»

Osavus ja leidlikkus tuleb kasuks ka peresuhetes. «Mitte et mees tunnistab, et pole kunagi joogiklaasist, kammist või ajalehest raskemat asja käes hoidnud, ega kavatsegi seda teha,» lausub Saar.

«Mehed võivad olla vilkad arvutiklahvide klõbistajad, kuid alateadvuses soovivad naised, et kui kuskilt ähvardab oht, oleks kaasa valmis appi sööstma ja võitlema, mitte ei mõtle escape-, delete- või exit-nupu vajutamisest. Seda on lihtsam uskuda mehest, kes on midagi mehist oma kätega teinud.»

Kas kodus tööriistakohvri ka lahti teete?

Imre Sooäär