Eesti demokraatia laguneb meie silmade all – selliste sõnadega algas äsja avalikustatud «Harta 12» nime kandev pöördumine. Allakirjutanud on kõik targad inimesed ning sõnad on suured: «Toimimast on lakanud demokraatlik legitimatsioon», «Võim on müüdav», «Võimulolijad Eestis ei tunne enam vajadust avalikkusest välja teha».
Mikk Salu: demokraatia lõpp?
Otse öeldes: see «tõusen veoautokasti ja räägin rahvale»-retoorika on täiesti üle võlli reageering. Ma olen sada protsenti nõus, et Andrus Ansip ja paljud teised Reformierakonna tipud ei taju enam adekvaatselt avalikkust. Headel poliitikutel on tavaliselt hea intuitsioon, aga kaua võimul olles intuitsioon kuhtub. Eriti siis, kui oled teinud palju tugevaid otsuseid, kogunud 20 000 häält, võidukalt üle elanud ajaloolise majanduskriisi. Siis aga hakkad eksima. Ajas vead kuhjuvad. Seejärel õigustad ennast. Otsid süüdlasi.
Kümneid kordi oleme samasuguseid arenguid näinud teistes riikides. Tony Blair ja Margaret Thatcher võisid olla poliitilise spektri vastandlikest otsadest, aga areng oli sarnane. Alguses säravad, tõelised riigimehed, kes suutsid inimesi veenda, innustada ja kaasa tõmmata. Viimastel aastatel aga mõlemad üha enam pirtsakad, keerutavamad ja vassivamad. Ometi ei olnud see Suurbritannia demokraatia lagunemine. Midagi sarnast toimub praegu ka Eestis. Kõike seda märgatakse ja kritiseeritakse üha rohkem, täiesti õigustatult muuseas.