Eesti peaks Nord Streami küsimuses käituma proaktiivselt, hinnates põhjalikult võimalikku kasu ja kahju ning kõiki riske, leitakse täna tutvustatud rahvusvahelise kaitseuuringute keskuse raportis «Arengud Läänemere piirkonna julgeolekukeskkonnas kuni 2020. aastani».
Teadur: Eesti käitugu Nord Streami suhtes küpse liikmesriigina
«Eesti peaks käituma nagu küps liikmesriik,» ütles riigikogu väliskomisjoni tellimusel valminud raporti üks autor RKK teadur Riina Kaljurand. «Meil on 20 aastat hiljem endiselt tendents mõelda, et oleme väikesed ja haavatavad, me kindlasti ei tohiks liiga riskantseid samme teha, me peame kindlasti «ei» ütlema, sest see kahjustab meie huve siin ja seal.»
«Me mõtleme väga harva läbi need võimalikud positiivsed aspektid, kuidas näiteks mingi käitumine või argment võib meie renomeed pigem tõsta,» lisas ta.
Ta rõhutas, et raport ei ütle konkreetselt, et Eesti peaks kaaluma Nord Streami uuringutele jah-sõna ütlemist, aga ükskõik milline see otsus on, peaks ta olema väga hästi argumenteeritud.
«Lisaks keskkonnauuringutele võiksid olla majanduslikud- ja julgeoleku-uuringud ja Eesti võiks kasutada ära oma Euroopa Liidu ja NATO liikmelisust,» sõnas Kaljurand. «Lõppude lõpuks, kui kaks toru on juba käivitatud ja see on Euroopa Liidu poolt heaks kiidetud projekt, mis tähendab, et neid enam keegi üles ei võta, siis see risk kahe lisatoruga ei suurene.»
«Tegelikult on Venemaal õigus oma laevastikku siin suurendada vaatamata sellele, kas meil on need torud või ei ole, sest neil on samamoodi ligipääs Läänemerele, neil on merepiir ja oma mereterritoorium,» lausus teadur. «Kui nemad tunnevad ennast ohustatuna, siis nad lihtsalt suurendavad Balti mere laevastikku ja meil pole nagunii mitte midagi öelda.»
Kui toru kulgeks läbi Eesti majandusvete, hakkaks Kaljuranna sõnul ilmselt Venemaa läbi viima seal õppuseid, mis on seotud toru kaitsmisega.
«Aga nende õppuste puhul on variant, olles NATO liikmed, paluda teistelt NATO riikidelt osalust vaatlejatena, nii et kõik on läbipaistev ja teada,» pakkus ta. «Põhiline on see, et saaksime Venemaalt kogu info, mida küsime. Ükskõik kas keskkonnavaldkonnas või julgeolekuvaldkonnas. Praegu sellist infot ei saa.»