Kümme aastat hiljem võitlevad Leedu eriväelased jätkuvalt Afganistanis. SOP – Specialiųjų operacijų pajėgos – on 2008. aastast eraldiseisev väeliik. Osa selle võitlejaid kutsutakse ka žaliukai – sõjajärgsete metsavendade järgi, kelle pärandi üle LITSOF väga uhke on.
Eriväelased on kaitseväe eliit ja seda märkab kohe – Lõuna-Afganistani kohal Chinooki kopteris sõites vaatavad Leedu tavakaitseväelased kaht LITSOFi võitlejat uudishimuga, varjamata eriti aukartust oma pilgus. «Jah, need on need mehed, elitaarne unelmate meeskond, sa näed seda ise,» lubas mulle enne lendu üks sõdur.
Nad näevad välja tõesti hämmastavad: pikad, lihaselised, uutes vormides ning habemepuhmaste ja pikkade sassis juustega.
«Loomulikult on see kohalike naiste võlumiseks,» naeratab üks eriväelane, kui tema ja ta kaaslaste habeme kohta küsida. Neile meeldib sel teemal naljatada, kuid habemel on ka tegelik eesmärk, selgitab ta. Need varjavad identiteeti ja tekitavad kohalike seas rohkem austust. Lisaks hoiab legendi ka pisut stiili, kui vaadata mõne mehe väikest D’Artagnani habet.
Stiil tuleb imidžiga. Ja LITSOFil on see tugev. Kui jõuame vormidesse riietunud Leedu folkmetalansambliga Thundertale Kabuli, näevad nemadki välja nii, et võiksid kogenematule silmale meenutada karme eriväelasi.
«Kas need on teie eriväelased?» päritakse mult uudishimulikult ansambli kohta. «Oo jaa,» otsustan ka naljatada ning osutan Thundertale’i pikkadele metal-muusikute juustele, «vaadake, see on nende uus stiil.»
LITSOFi töö ei ole naljakas. Ametlikult on nende tööks eriluuremissioonid, lahinguoperatsioonid ja pantvangide vabastamise operatsioonid. Ülejäänu on salastatud.