/nginx/o/2012/11/15/1434728t1h6a10.jpg)
Kui Eesti esimene eriväelaste missioon Afganistanis peaks alguse saama tuleval kuul, siis Leedu omad on seal käinud juba 2002. aastast, saanud nii kiita kui tituleeritud relvastatud Boratiteks ning jõudnud oma väekoondiseni, kus nende alluvuses teenivad ka Läti eriüksuslased.
Isegi leedulaste ja libakasahhi võrdlus oli tegelikult pigem kompliment, mille tegijaks oli ise USA erivägedes teeninud blogija Michael Yon. Ta külastas 2008. aastal leedulaste teenistuspaigaks olevat Zabuli provintsi Lõuna-Afganistanis ning kirjutas kogetu põhjal, et nii ameeriklaste kui afgaanide kinnitusel kardab Taliban leedulasi, kes ajavad mässulisi taga neilt endilt võetud mootorratastega.
«Ameeriklased ütlevad, et leedulased on teatud mõttes relvastatud versioon Boratist, kelle jaoks pole probleem lonkida baasis ringi vaid plätude ja aluspesu väel,» kirjutab Yon.
«Nad näevad välja nagu mägimehed. Nad ei aja kunagi habet, aeg-ajalt ei pese end ning sageli sõidavad baasist välja nii, et neil pole seljas midagi peale kuulivesti ja relvade. Isegi mitte T-särki,» tsiteerib Yon üht Ameerika sõdurit.
Kuigi meie lõunanaabrite lõunanaabrite hügieeniharjumustest jääb kaunis kahtlane mulje, lõpevad leedulastele pühendatud lõigud siiski positiivse noodiga: «Leedulased võivad olla pisut peast soojad, aga ameeriklastele meeldib nende kohalolek, sest leedulased armastavad võidelda ja kui sul on vaja toetust, võid neile loota. See on tugevas kontrastis paljude NATO «partneritega».»
Yoni kirjeldatud hetkeks olid Leedu eriväed jõudnud nii ise areneda kui ka juba päris paraja hulga Afganistani kogemusi saada.
Tekkis vabatahtlikest
Kuigi oma ajalooliste eelkäijate hulka loevad Leedu eriväelased ka metsavendi, kellega seose tõestamiseks on neist Leedu kaitseväe kodulehel kummaliselt palju lumememmedega pilte, peituvad selle üksuse konkreetsemad juured siiski taasiseseisvumise ajas, kui leedulaste kokkupõrked okupatsioonivägedega olid teravamad kui lätlastel ja eestlastel.
Varem nii ajakirjaniku kui kaitseväelasena töötanud Aleksandras Matonis, kes kirjutab Leedu erivägedest raamatut, ütleb, et üksusele pani aluse seltskond seimi kaitsnud mehi. «Nad tekkisid rohujuure tasandilt, hobi korras. Katuse leidis see seltskond organisatsioonis, mis teil kannab nime Kaitseliit,» meenutab Matonis.
Põhikohaga väljaspool kaitseväge töötanud meeste entusiasm veenis neile koolitust pakkuma Prantsuse gendarmerie’i eriüksuslasi. 1990ndate keskpaigas tekkisid sel seltskonnal kontaktid USA vastava valdkonna sõjaväelastega, kes hakkasid neile juba pakkuma väljaõpet n-ö esimese taseme erioperatsioonide – pantvangide vabastamise, vaenlase tagalas sabotaaži tegemise ja muu sellise – alal.
«Nad olid täiesti salastatud 2001. aastani, kuni neil oli piisavalt mehitatust, et olulisi kohti täita ning siis tutvustati neid sõjaväe struktuurile, kellest suurem osa ei teadnud sellest üksusest midagi,» kirjeldab Matonis.
Tallinnas tegutseva Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse leedulasest teadur Tomas Jermalavičius oletab, et just see salastatus tagas eriüksusele piisava professionaalse autonoomia – sõjaväelisel struktuuril lasti areneda ilma erinevate poliitiliste ja muude organisatsiooniliste mõjudeta.
«Eriväed vajavad inimesi, kes on head riskide võtjad ja teisiti mõtlejad – see on midagi, mis on saavutatav vaid siis, kui eksisteerib õige üksusekultuur, mis tihti pole võimalik, kui tugevad sõjalised või poliitilised huvigrupid seda ei mõista ning üritavad sellist kultuuri takistada või lahustada,» märkis Jermalavičius.
2002. aastal said Leedu esimesi samme tegev eriüksus USA-lt kutse Afganistani. Mitte NATO rahvusvahelustesse julgeolekuabijõududesse (ISAFi), mille all teenib Eesti jalaväekompanii, vaid ameeriklaste eraldiseisvale operatsioonile Kestev Vabadus.
Et tol hetkel omaette üksuse moodustamiseks siiski veel piisavalt eriväelasi polnud, tehti see koos Vytautas Suure Jäägripataljoniga. «Nende missioon oli Leedus päris populaarne – kõik teadsid, et meie eriväelased saadetakse Afganistani, kõik teadsid palju sinna läheb – umbes 30, kaks kolmandikku jäägreid, kolmandik eriväelased,» jutustab Matonis.
Esimene Aitvarase-nimeline üksus kuulus ameeriklaste dessantvägede juhatuse alla. Järgmisena teele saadetud Aitvaras-2 tunnistati juba eriüksuseks vastava väejuhatuse all ning nende 2003. aasta tegemisest võib muuseas lugeda Wikileaksi vahendusel, kus kirjeldatakse, kuidas leedulased katsid USA SEALi eriüksuslaste lahkumist operatsioonipaigast.
Missioonist keeldumine
2003. aasta teises pooles Afganistani läkitatud Aitvaras 4-ga aga avaldus ootamatu probleem, mida Matonis on ühes oma hiljuti ilmunud artiklis nimetanud mõjuagentide sabotaažiks. Fakt on see, et mõned päevad enne hindamisõppust, kuhu oodati ka USA sõjaväe vaatlejaid, teatas hulk üksuse liikmeid ootamatult, et keelduvad missioonile minemast.
Matonise andmeil ässitas sõdureid kaks Jäägripataljoni ohvitseri. Oletatavad üleskeerajad viidi üle teistesse üksustesse ning 14 protestinud jäägrit asendati lahingsukeldujate ja just Aitvaras 3ga Afganistanist naasnud meestega.
Sellegipoolest tuli pärast Aitvaras 4 missiooni lõppu Leedu eriväelaste Afganistani saatmisesse paus ning reformiti nii eriüksust kui ka nendega koos Afganistanis käinud jäägreid.
Takkajärgi peab Matonis seda pigem heaks. «Aastatel 2002-2004 saatsime me välja neli üksust ja see võttis nad ausalt öeldes hingetuks,» tunnistab ta. «Neljanda rotatsiooni seas olid mitmed inimesed neljandal missioonil.»
Reformi käigus tehti Jäägripataljonist ajal, kui Leedus kehtis veel ajateenistus, sajaprotsendiliselt kutseline üksus, kes on siiani lõunapoolseima Balti riigi kaitseväe eliit. Nende ülesandeks sai erivägede toetamine ning ühtlasi pandi alus süsteemile, kus Leedu erivägedesse pääsebki vaid läbi Jäägripataljoni.
Kui Eesti erioperatsioonide gruppi võib kandideerida iga ajateenistuse läbinud mees, siis Leedu omasse ei pääse isegi mitte parimad kutselised kaitseväelased teistest pataljonidest. Alati tuleb alustada Jäägrite katsetest, teenida seal mõned aastad ning seejärel võib jõudu proovida järjest keerukamatel ja spetsiifilisematel uutel valikutel.
Selline selektsioon aitab leedulastel muuseas nii varem kandidaate jälgida kui ka tagada eriväelaste julgeolek – väljaspool baasi pole teada, milline jääger osaleb n-ö esimese taseme operatsioonides ja milline kuulub tugielementi.
Eraldi väeliik
2007. aastast on eriväed Leedus omaette väeliigi staatuses, kaitseväe juhataja otsealluvuses ja omaette salastatud eelarvega. Jermalavičius nimetab erivägedest traditsioonilise maa-, õhu- ja mereväe kõrval neljanda väeliigi tegemist takkajärgi saavutuste õigeaegseks instutsionaliseerimiseks.
«Üldiselt tundub mulle, et see on ideaalne näide, kuidas saavutada midagi käekatsutavat mitte pidevalt erinevaid plaane koostades, muutes ja uuesti koostades ilma, et need kunagi vilja kannaksid, vaid tehes midagi sügava missioonitundega ja tehes seda süstemaatiliselt, järjepidevalt, vahelesegamiseta ja pika perioodi vältel,» leiab Jermalavičius. «See on ka miskit, mis illustreerib põhimõtet, et mõningate võimekuste puhul on võtmeks keskendumine inimestele ja kultuurile, mitte uhkele raudvarale või bürokraatlikule protseduurile.»
2007. aastal mindi ka tagasi Afganistani, sel korral juba ISAFi koosseisus.
«Kui nad Kandahari saabusid, polnud neil nii häid tehnilisi vahendeid kui siis, kui nad esimest korda ameeriklastega Afganistanis teenisid,» meenutab Matonis. «Mäletan, et kui aastatel 2007-2008 seal diplomaadina teenisin, oli probleeme luureinfo, lähiõhutoe, helikopterite ja kõigega.»
Tänu sellele pidid leedulased hoolimata sellest, et nende põhiline teenistuspaik oli Zabul, tegema suurema osa operatsioonidest naaberprovintsist Kandahari baasist, kust nad lihtsalt käisid maasturitega väljas «tööl».
«See polnud absoluutselt mingi roosiaed,» ütleb Matonis. «Kuid tänu üsna headele tulemustele ja koostööle teiste eriväelastega – sealhulgas ameeriklaste ja poolakatega – kahtlusaluste ülekuulamisel, relvapeidikute avastamisel jne, said nad aina enam tunnustust ja vahendeid, mida vajasid.»
Praeguseks baseerub suurem osa leedulastest suurema aja Zabulis. Nad teevad Afganistani armeega operatsioone ning koolitavad nii ANAd kui ka afgaani politseinikke.
«Neil on olnud päris palju õnne, siiani pole olnud siserünnakuid, mis tähendab, et nad on personali päris hästi valinud,» kiidab Matonis. «Nad muudavad üsna sageli taktikat ja pahade tüüpide seas on nad päris kurikuulsad, sest nad tegutsevad igasuguse mustrita. Nad on päris efektiivsed.»
Kui palju Leedul täpselt eriväelasi on? Öeldes, et see on salastatud, annab Matonis ometi vihje: nad suudavad tagada kolm neljakuist kuni saja mehega rotatsiooni aastas, millega samaaegselt on alati teist samapalju valmistumaks järgmiseks Afganistani rotatsiooniks ja veel üks üksus vajadusel valmis territoriaalkaitseks.
Eestlased valisid koostöö ameeriklastega
Leedulaste väejuhatuse all Zabulis teenivad nüüd ka Läti eriväelased. Kuigi võimalust ühises Balti kontingendis osaleda pakuti ka eestlastele, lükati see siitpoolt tagasi.
«Ma tean, et ameeriklased on eestlastele korduvalt öelnud, et nood teeksid koostööd leedulastega (ja nüüd lätlastega) ning ka Leedu on seda ette pannud,» märkis Jermalavičius. «Eesti aga eelistab pürgida selles vallas Washingtoniga otsesidemete poole selle asemel, et osaleda kolmepoolses formaadis, mida toetavad USA teadmised ja ligipääs tehnikale.»
«Nagu ma ütlesin, see on poliitiline otsus, millel on nii oma häid kui nõrku külgi,» leidis Jermalavičius. «Minu provokatsioon oleks see: kas Eesti, arvestades tema äärmiselt piiratud inimressurssi, suudab üldse välja arendada tugeva, jätkusuutliku ja paindliku erivägede võimekuse?»
«Leedus on normiks, et me ei värba eriväelasi «tänavalt». Ning ajateenijad, isegi pärast mitmekuist teenistust, lähevad arvesse kui «tänavalt» – me ei üritanud neid värvata ajateenistuse lõpetajate seast ka siis, kui meil oli ajateenistus,» tõi Jermalavičius välja juba ülal Jäägripataljoni süsteemi juures kirjeldatud erinevuse kahe riigi vahel.
«See annab meile värbamisbaasiks umbes 8000 inimest ning erivägedel on äärmiselt, mõnikord lausa masendavalt, raske leida sobilikku kaadrit hoolimata sellest, et valik on nii lai,» jätkas Jermalavičius, « arvestades meie erivägede suhtelist väiksust, ohustab teda alati liiga kõrge operatsioonide tempo. Eesti värbamisbaas on kui suur – maksimaalselt 2500?»
Eesti kaitseväe teavitusosakonna ülema asetäitja Vallo Toometi sõnul leppisid Balti riikide kaitsevägede juhatajad 9. novembril kokku, et edaspidi toetatakse ning arendatakse kolme riigi erioperatsioonide üksuste koostööd regioonis.
«Eesti erioperatsioonide grupp tegutseb Afganistanis koos USA üksustega. Nende ülesanded on samad, mis kõigil ISAFi operatsioonil osalevate riikide eriüksustel – sõjaline toetus,» lisas ta vastuses Postimehele.
Toomet tunnistas kahe riigi võrdluses, et leedulastel on pikk edumaa teel, mida Eesti kaitsevägi on alustamas. «Selge on, et leedulastel on praegu rohkem kogemusi,» nentis ta.
«Eesti eriüksus on väga professionaalne, selle hinnangu on neile andnud ka partnerid,» märkis Toomet samas. «Seda näitab kasvõi USA valmisolek võtta Eesti üksus ISAFi operatsioonil oma sihtüksuse koosseisu.»
Toomet ei nõustunud Jermalavičiuse hinnanguga, mis põhinesid Eesti ja Leedu kutseliste kaitseväelaste kui erivägede värbamisbaasi arvude võrdlusel. «Eestil on tegelikult üsna suur värbamisbaas – ligi 5000 kaitseväelaast ja 10 000 kaitseliitlast,» leidis ta. «Huvi eriüksusesse kandideerimise vastu on väga suur, Eesti kaitsevägi on siiani erioperatsioonide gruppi komplekteerinud edukalt.»
Roll territoriaalkaitses
Mõned kaitseväelased on avaldanud ka kahtlust, kuivõrd oluline oleks see väeliik võrreldes välisoperatsioonidega Baltimaadele nende oma territooriumite kaitsel.
«Väga oluline!» leiab Jermalavičius. «Esiteks, kuni mittekonventsionaalsel sõjal on koht meie kaitses, on eriväed välja õpetatud ja vilunud mittekonventsionaalse sõja mõtlemises ja oskustes. Nad on meie peamine geriljasõja tüüpi operatsioonide tegemise varasalv.»
«Teiseks peame me alati meeles pidama, et me pole siin end üksi kaitsmas – me oleme osa kaitsealliansist,» lisas ta. «Paljudes kollektiivsetes kaitseoperatsioonides, on eriluurel tohutu strateegilise väärtusega roll. See, et EUCOM rõhutab erioperatsioonide võimekust meie kollektiivkaitseplaanides, pole juhuslik.»
«Ülemaailmselt on erivägedest saamas samasugune sõjaline heidutus nagu tuumarelv,» ütleb ka Matonis. «Nad on suuteline tekitama asümmeetriliselt palju kahju jättes samas tsiviilelanikkonna puutumata. See on totaalselt erinev olukord kui 20-30 aastat tagasi, kui eriväed olid vaid lisandus konventsionaalsetele üksustele.»
«Kui me vaatame, mis toimus Liibüas, siis eriväelased tegid kogu töö: nad õpetasid välja mässulised, nad toetasid neid, nad juhtisid õhulööke,» lausub Matonis. «Süüria küsimus seisab vaid poliitilise otsuse taga.»
«Oma raamatus ma ütlen, et see on taktikalise suurusega üksus, mis suudab tegutseda tagajärgedega,» kaitseb Matonis erivägede tähtsus n-ö rohelises sõjas. «Kümme inimest suudab muuta terve sõja käiku, kui nad elimineerivad vaenlase väejuhatuse või vaenlase strateegilise objekti.»
«Lisaks hakkab Leedu jaoks erivägedest saama sõjalise diplomaatia vahend,» märgib Matonis. «Meil on selline võimekus, mida suuremal osal riikidest pole. Me räägime tugevatest USA, Briti, Norra, Poola ja Leedu erivägedest. Seda ei ole ei Hollandi ega näiteks Saksa eriväelased, kes veedavad kogu oma rotatsiooni Afganistanis baasi valvates.»
Leedu eriväelastel on Jermalavičiuse sõnul ka hädaolukordades siseriiklikke julgeolekuülesandeid nagu näiteks teatud juhtudel terrorismivastased operatsioonid.
/nginx/o/2013/07/05/1875346t1h0782.jpg)