Juhtkiri: aeg mõelda, kuidas liikuda edasi

Teisipäeval Tartus toimunud meeleavaldus ning eile hommikul perioodikaväljaannetes ilmunud «Harta 12» tekst, mille koostajad kutsuvad inimesi kaasa mõtlema poliitika avatumaks ja ausamaks muutmise üle, räägivad suuresti samast: arvestatav osa Eesti inimestest leiab, et poliitiline maailm ja poliitikaväline maailm on teineteisest nii kaugele tüürinud, et koos hakkama saada pole praeguste mängureeglite järgi enam võimalik. Probleem on ammu väljunud pelgalt rahastamisskandaali raamidest ja vormunud üldisemaks pahameeleks valede, ülbe ignorantsuse ja kodanike alavääristamise pärast.

Nii Tartu Raekoja platsile kogunenud pool tuhat inimest kui mõne tunni jooksul «Harta 12-le» antud 5000 toetusallkirja peaksid olema tõestus, et tegu ei ole «väikse kildkonna põhimõtteliste erakondade vastastega», kui osundada Valdo Randpere määratlust. Paljude jaoks on erakondlikku demokraatiamängitsemist ammu piinlik vaadata.

Ehkki nii meeleavalduse kui «Harta 12» põhjusena võib näha samu protsesse, mis Acta ümber toimunud arutelu naeruvääristamisest alates järjest tuure kogunud, on nende pakutav erinev. Kui esimene kannab enam meelsuse näitamise eesmärki, siis «Harta 12» pakub välja ka ühe võimaliku suuna edasi liikumiseks: on vaja leida lahendused probleemidele, mis puudutavad erakondade rahastamist, erakondade loomist, nende töö läbipaistvust, valimissüsteemi.