/nginx/o/2021/09/01/14041579t1hd795.jpg)
/nginx/o/2009/01/30/125883t1h6e6a.jpg)
Kõik pöördusid Kassiaru poole. Ta ei lausunud sõnagi, seisis saksakambri lävel – palja jalu, igas varbavahes krabisev tuliuus katariina… Mehed andsid talle aupaklikult teed.
(A. H. Tammsaare «Tõde ja õigus», I osa)
Tellijale
Paavo Kivine: sõna kaasa
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Spordirahvas on saanud uue juhi. Uus president astub ühest maailmast teise. See samm nõuab talt muutumist. Ta tuleb ärimaailmast, kus esmalt tehakse tegu ning alles seejärel hinnatakse (kui üldse) selle õigsust. Sulilegi võib seal jääda õigus. Spordis hinnatakse kõigepealt teo õigsust, alles seejärel kuulub see mõõtmisele ning otsus on lõplik. Äris mõõdetakse kasumit, spordis au. Osta võib mõndagi, kuid au osta ei saa. Niisiis ei nõuta presidendilt oma olemuse muutmist, mis ju võimatu, kuid hoiakute muutmist kindlasti.
Eelmine president, vähemalt esiotsa, püüdis esitada sporti kui kultuurikategooriat. Väites, et olümpiakomitee on eeskätt spordi vaimne ja moraalne juhtorgan. Mis ka õige, sest eks toimu praktiline töö ikkagi alaliitudes. Olümpiakomitee olgu suundade andja, suurte visioonide looja, tema president spordi olemuslikke väärtusi valvav õiguskantsler.