Juhtkiri: väike riik suures pildis

Foto: Urmas Nemvalts

Lähiaastail hakkab me riigijuhtide sõnavõttudes senisest sagedamini esinema Eestis laiemale avalikkusele seni üsna tundmatut akronüüm UNHRC (United Nations Human Rights Council), mis maakeeli tähendab ÜRO Inimõiguste Nõukogu. Põhjus on lihtne – Eesti kandideeris nimetatud nõukogu täisliikmeks aastateks 2013–2015 ja tegi seda edukalt.

Kindlasti kuuleme sedagi, et 47-liikmelisse nõukokku pääsu võime lugeda märkimisväärseks diplomaatiliseks võiduks. Väide on tõene, isegi kui tunnistada, et maailmaorganisatsiooni enda mõjukus ja positsioon pole olnud niisugune, nagu mõnedki vaatlejad seda näha sooviksid. Eesti on ikkagi üks pisike maa – pääs pildile maailma riikide seltskonnas peab olema kuidagi välja teenitud.

Kriitikud on Eesti välispoliitikat süüdistanud ülipüüdlikus oiviklikkuses, kus täidetakse vaid suurte juhtnööre ning enda otsustusvõime kipub kaduma. Kuid ainult kraapsjala vedamisega poleks Eesti inimõiguste nõukokku pääsenud. Lisaks tehtud tööle kinnitab tugev toetus Eesti liikmestaatusele, et aastate vältel ida poolt tehtud kriitika inimõiguste asjus meie aadressil pole kuigivõrd mõju avaldanud. Päris iseenesest ei juhtu midagi, mida kinnitas näiteks Soome äsjane edutu pürgimine ÜRO Julgeolekunõukokku – põhjanaabrite analüütikud vaidlevad siiani, mis viltu läks.