Kui kodanikud valivad teisi kodanikke end esindama, ei vali nad lihtsalt isikuid ega parteisid, vaid pigem poliitikat, mis vastab nende vajadustele. Ja seejuures teavad nad oma vajadustest rohkem kui poliitikast. Kas ei ole nii, et üldjuhul puudub kodanikul täpne teadmine parteide programmidest ja suhtumisi määrab paljus see, mismoodi näevad asju temaga seotud inimesed? Kas ei ole nii, et suhtumine poliitikutesse ja parteidesse ei põhine pelgalt faktide teadmisel, vaid selle määravad paljus müüdid, kuulujutud, meeleolud, kobarateks koonduvad arvamused?
Kas peeglisse vaadates võime ikka kinnitada, et valime poliitiku või partei just omaenda analüüsi ajel ja mitte pelgalt mulje järgi? Avalikkuses kujunenud mulje sõltub paljus viisist, kuidas asju esitletakse. Asju võidakse esitleda nii, et esitleja «nägu meeldib», aga võib ka olla, et «nägu ei meeldi». «Nägu» võib mõnigi kord otsustada rohkem kui mõistlik jutt ja uus fakt. Viimased võidakse teatavaks võtta ja neid võidakse hinnata positiivseltki, kuid jätta ometi tagaplaanile või kõrvale, sest mulje loeb rohkem.