Hanneli Rudi: võrdõiguslikkuse tuulispask

Hanneli Rudi Foto: Peeter Langovits

Võrdõiguslikkuse volinik on kui tuulispask. Tõsi, kui tuulispask lõhub ja tuuseldab ning midagi head sellest ei sünni, siis võrdõiguslikkuse voliniku mõned viimastest otsustest on ühiskonna jaoks väga olulised. Teised aga tekitavad nõutust ja tahtmist küsida – kas tõesti midagi targemat teha pole. Nagu näiteks hiljutine Apollo raamatupoe juhtum, mis voliniku otsuse kohaselt oma raamatusoovitustega süvendab soolisi stereotüüpe ja kinnitab eelarvamusi mehe ja naise rollide kohta.

Sellised raamatupoodide soovitused ei ole mind naisena kunagi solvanud ja ma ei arva, et just need kinnistaksid Eesti kahjuks üsnagi levinud arusaamasid n-ö tõelistest meeste ja naiste töödest ning tegemistest. Küll aga ei väsi ma imestamast, miks tehakse seda koolis.

Põhikoolis on kaks ainet, mida poisid ja tüdrukud eraldi õpivad. Need on käsitöö ja kehaline kasvatus. Kui kehalise kasvatuse puhul on see loomulik, sest poiste ja tüdrukute võimed on erinevad, siis miks käitutakse nii käsitöötundidega, jääb mulle arusaamatuks. Nii liigutavadki tütarlapsed koolitunnis vardaid ja leemekulpi ning poisid teevad lõikelaudu ja nagisid. 21. sajandil peetakse enamikus koolides vajalikuks tüdrukutele õpetada söögitegemise ja koristamise algtõdesid, aga poiste eest varjatakse neid teadmisi kiivalt.