Juhtkiri: eriarstiusk ja perearstiskepsis

Foto: Urmas Nemvalts

Eriarstid on ülekoormatud, järjekorrad nende juurde on kuudepikkused. Lisaks erakliinikute tasulistele vastuvõttudele saab end järjekorras ette osta ka riiklikes tervishoiuasutustes. Maksta tuleb aga nii vastuvõtule pääsemise kui ka nende uuringute eest, mida arst määrama juhtub. Ühiskonna kihistumine ei väljendu enam üksnes kinnisvara väärtuses või auto väljalaskeaastas, vaid ka eriarstiabi kättesaadavuses. Kõigile võrdsel alusel mõeldud teenus  hakkab põhimõtte «maksa või oota» läbi vähem jõuka elanikkonna haardeulatusest välja nihkuma.

Selle põhjuseid lahati arstide streigi ajal üsna põhjalikult. Mõni aasta tagasi tervishoiusüsteemis tehtud kärped ja raha kokkuhoid eriarstiabi arvel vallandasid sündmusteahela, mille tagajärjeks oli eriarsti järjekordade pikenemine ja sellega ka kiirabi töökoormuse suurenemine.

Tänasest loost selgub aga veel üks tegur, mis eriarstijärjekordi suurendab: usaldamatus perearstide vastu. Patsient käib perearsti juures küll ära, aga sageli vaid selleks, et küsida saatekirja eriarstile. Perearst võib püüda küll teda veenda, et suudab isegi oma oskuste ja kogemustega kergemaid tõbesid ravida ja ehk pole eriarsti siiski vaja, kuid kirjutab patsiendi pealekäimisel lõpuks saatekirja siiski välja. Seevastu kevadel katsetatud e-saatekirja projekt, kus haigla ise saab patsiendile pakkuda vastuvõtuaega, kui tema tervislik seisund seda nõuab, tõi üllatavad tulemused: neid patsiente, kes tegelikult eriarsti vajasid, oli üsna vähe.