Orhan Pamuk: Euroopa pöörab selja Türgile – ja ülejäänud maailmale

Orhan Pamuk Foto: Erakogu

Ma olen kogu elu elanud Mandri-Euroopa piiri peal. Oma kodu või töökoha aknast võin näha Aasiat, mis algab kohe teisel pool Bosporust. Ilmselt seepärast olen alati, kui mõtlen Euroopa ja modernsuse peale, tundnud end natuke provintsiasukana – arvatavasti üsna samamoodi kui kogu muu, mitteeuroopalik maailm.

Nagu paljud inimesed, kes elavad mujal kui läänes, olen pidanud oma identiteeti mõtestama Euroopat eemalt vaadates. Selle identiteedi väljatöötamise käigus olen sageli mõelnud, mida Euroopa ­õigupoolest nii mulle kui meile kõigile tähendab. See on kogemus, mis on mul ühine suurema osa maailma elanikega. Aga et minu kodulinn Istanbul asub just seal, kus Euroopa algab – või lõpeb, kui kellelegi niimoodi rohkem meeldib –, siis on ehk mu mõtted ja tunded olnud pisut intensiivsemad ja püsivamad.

Ma olen pärit ühest neist paljudest Istanbuli kõrgema keskklassi peredest, kes toetasid täiel määral Türgi vabariigi rajaja Kemal Atatürki 1920.–1930. aastatel ette võetud reforme maa läänestamiseks ja ilmalikustamiseks. Meile oli Euroopa midagi enamat kui koht, kust leida töö, enam kui piirkond, millega kaubavahetust arendada või mille investoreid peaksime ligi meelitama: meie jaoks oli see eelkõige majakas tsivilisatsiooni eesliinil.