Mardisantidele anti vanasti nii raha kui kaalikaid

Erinevalt kadrisantidest pidid mardid olema koledad. Foto: Peeter Kümmel / Sakala

Eesti rahvakalendri kohaselt lõpetas 2. novembril alanud hingedeaja mardipäev (10. november), piiskop Martinuse mälestuspäev. See päev tähistas nii majandusaasta lõppu kui talve algust. Mardipäev on üks vähestest rahvakalendri tähtpäevadest, mida siiani tähistatakse mardisandiks käimisega.

Mardilaupäeval või mardipäeval liikusid algselt ringi mehed, 19. sajandi lõpupoole meesteks riietunud tütarlapsed, selgitatakse eesti rahvakalendri tähtpäevade andmebaasis. Ka hiljem on püütud pigem meestena marti joosta. 19. sajandil liiguti tihti juba ühise segakambana perest perre. Jooksmist alustati õhtupoolikul.

Martidel olid seljas musta või tumedat värvi rõivad või pahupidi pööratud kasukad. Kasutati igasuguseid käepäraseid vahendeid, nagu takkusid, millest tehti habe ja juuksed, tohtu, sammalt, oksi jm, millest sai valmistada maski või mida sai kasutada kostüümi juures, samuti vatti ja riideribasid. Maskid olid enamasti mõeldud näo varjamiseks ja seetõttu rohmakad ning koledad. Oluline oli varjata nägu ja muuta end täiesti tundmatuks. Ka seos tagasipöörduvate esivanemate hingedega tingis riietuse ja maskide valiku.

Linnades maskeeruti 20. sajandi keskpaiku poe- või omavalmistatud maskide abil loomadeks, ametimeesteks, kuraditeks, nõidadeks, kuulsateks sõdalasteks või muudeks tuntud tegelasteks, keda oli mõne tunnusliku joone abil lihtne jäljendada. Üha sagedamini piisas näo värvimisest, et mardiks minna. Linnades polnud tundmatuks jäämine enam ka nii oluline, sest nagunii tunti kaugemalt tulijaid vähem.

Kombeks oli peale laulmise ja pillimängu käratseda ja lärmata, kolistada, helistada kellasid, taguda esemeid kokku. Arvatavasti oli see kõik mõeldud halbade jõudude eemalepeletamiseks.

Rohmakas tants

Mardirituaali juurde kuulus veel tammumine, rohmakas tantsimine ja ülespoole hüppamine, mida on samuti seostatud viljakuse taotlemisega. Igasugune üles upitamine, üles hüppamine ja tõstmine kriitilisel ajal või rituaali käigus taotles suuremaks ja pikemaks sirgumist.

Martidel ja kadridel olid alati ka vitsad kaasas, millega pererahvale löödi tervist, kuid ka nuheldi neid, kes olid olnud laisad: lapsi, kes lugeda ei osanud, tüdrukuid, kellel käsitöid oli vähe ette näidata, ninakaid.

Enamasti käidi ringi mardiperena, keda juhtisid mardiisa ja mardiema. Kamba suurus võis ulatuda üle paarikümne inimese.

Mardikambad on omavahel võistelnud, on olnud ka erinevate mardiseltskondade kokkupõrkeid, andide röövimist ja teise seltskonna jälitamist. Enamasti on aga omavahel hästisobivad noored kohtudes koos edasi liikunud.

Kuni viimaste aastateni on mardid visanud tuppa viljaõnne, s.t visanud peoga toapõrandale viljateri, herneid, tangu või riisi, soovides viljaõnnele jätku.

Mardirituaalil oli üsna kindel ülesehitus 

Mardid alustasid ukse taga sissepalumislaulu ja koputamisega. Sissetulemislaulus kirjeldati oma teekonda. Tuppa astumisel teretati mõne vana ja traditsioonilise tervitusega, näiteks «Tere, jumal teie tuppa!». Mardiisa võttis tuppatulemisel kaelakotist peoga viljateri vm ja külvas põrandale viljaloitsu saatel.

Sellele järgnes martide tantsimine ja tantsulaul, millele liitusid laste ja käsitööde kontrollimine, loomade ja ametimeeste etteasted, mõistatuste küsimine vilja ja karja edendamiseks ja muu suhtlemine pererahvaga, samuti igat liiki mängud.

Martide saak

Vili külvatud, andis mardi-isa vitsakimbuga igale majalisele hoobi ja soovis: «Terveks!» või «Tooreks, terveks!». Tunnistamislaulus uuriti peretütarde või laste virkust,  mangumislauluga paluti pereisalt ja pereemalt ande: liha, kapsaid, vorste, poolikuid seapäid, õlut jm. Lääne-Eestis, kus laulud on olnud lühemad, palub mardiisa aga hoopis mõistukõne abil ande. Selle peale annab pererahvas martidele koti sisse magusat, õunu, kaalikaid, saia, raha jm.

Andide saamisele vastab mardipere omakorda tänulaulu või sajatusega juhul, kui annid olid väga nirud. Enamasti sajatati selliste perede ukse taga, kes sisse ei lasknud. Esmalt tänatakse andide eest, siis pöördutakse talupere iga liikme poole ja soovitakse viljaõnne, peremehele hobusteõnne, sulastele koerteõnne, miniale lasteõnne, tütardele ja poegadele kosilaseõnne ja pruudiõnne, pereemale karjaõnne.

Tänulaulu ajal võidi samuti külvata vilja põrandale, hüvastijätulaul lõpetab mardiskäigu. Reeglina korrati igas peres umbes ühesugust tegevust, kuid jutt mugandati ja sõltus alati konkreetsest perest.

Kui juhtumisi marte majja ei lastud, siis võisid mardid ukse sulgeda puudega, hobuse või vankri katusele viia ja igasuguseid muid tempe teha.

Aga ka majja saamine ei kindlustanud tempude eest, sest mõnikord tassiti vargsi teise peresse osa majariistu, pilluti põrandale linaseemneid või riisi, määriti juhtumisi pererahvas nõe või tahmaga, visati hoopis vett kaela. Paljudel neist vempudest usuti olevat õnnestav, edu ning viljakust tagav mõju.

Kohe pärast andide kogumise lõppu võidi jagada annid omavahel võrdselt ära, nagu tihti tänapäeval tehakse. Kui sanditamas käisid noored inimesed, peeti mardipidu päeva või paari pärast.