Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/11/23/6104787t1he9a3.jpg)
/nginx/o/2012/11/08/1421142t1h2974.jpg)
Vahelduseks on sümpaatne, kui ei üritata hüpata üle oma varju – sellist ülespuhutud ambitsiooni on eesti filmis ehk liigagi palju. Ain Mäeots teab täpselt, mida tahab – ei enamat, kui näidata, kuidas meist kõigist võib eneselegi ootamatult saada hasartmängusõltlane ja kuidas see võib purustada mitte ainult meie, vaid ka meie lähedaste elu. Lihtsalt ja selgelt, toeks veel isiklik, endise mänguri kogemustepagas. Erinevalt «Taarkast», oma filmidebüüdist, oskab ta lõpuks oma tahtmist ka ekraanil realiseerida.
Mitte et me koos «Deemonite» kangelastega nüüd ka ise põrguteel väljakannatamatult põleksime, mida me ju võiksime teha, isegi peaksime – seda mitte. Aga Joko, Reeda ja Antsu olukorra väljapääsmatus, nurk, kuhu nad on ennast ise mänginud, teesklus, millega seda varjatakse, on külmsinise, kalgi koloriidiga ekraanil selgelt tajutav.