Deemonid, need deemonid

Joko (Tambet Tuisk, vasakul) katsub õnne ruletilaua taga. Foto: Kaader filmist

Vahelduseks on sümpaatne, kui ei üritata hüpata üle oma varju – sellist ülespuhutud ambitsiooni on eesti filmis ehk liigagi palju. Ain Mäeots teab täpselt, mida tahab – ei enamat, kui näidata, kuidas meist kõigist võib eneselegi ootamatult saada hasartmängusõltlane ja kuidas see võib purustada mitte ainult meie, vaid ka meie lähedaste elu. Lihtsalt ja selgelt, toeks veel isiklik, endise mänguri kogemustepagas. Erinevalt «Taarkast», oma filmidebüüdist, oskab ta lõpuks oma tahtmist ka ekraanil realiseerida.

Mitte et me koos «Deemonite» kangelastega nüüd ka ise põrguteel väljakannatamatult põleksime, mida me ju võiksime teha, isegi peaksime – seda mitte. Aga Joko, Reeda ja Antsu olukorra väljapääsmatus, nurk, kuhu nad on ennast ise mänginud, teesklus, millega seda varjatakse, on külmsinise, kalgi koloriidiga ekraanil selgelt tajutav.

Tegu on klassikalise ansamblifilmiga. Kolme peategelase, vastavalt Tambet Tuisk, Ene Järvis ja Ain Lutsepp, elu põimub hetkiti, teineteise olemasolust teadlik olemata, ühes ja samas kasiinos, ainult et kui esimene alles alustab oma allakäiku, mis sel hetkel pole ju veel allakäik, vaid pime õnn, mis lihtsalt naeratab, on teine jõudnud juba poole peale ja kolmas suisa lõpusirgele.