Margus Mihkels: Eesti põlve uueksloojad

Margus Mihkels Foto: Toomas Huik

Kaks aastat tagasi pidasin ma tänavanurgal vahti, kui kamraadid telliskiviga R-Kios­ki vitriini sisse lõid ning putka sigarettidest ja lahjast õllest lagedaks tegid. Hirmsad inimesed. Sellised tuleks kinni panna. Ah et mina? Einoh, mind ju paluti… Ja ma tõesti pidasin ainult vahti. Noh, okei, pärast aitasin natuke tassida ka. Raske on ju «ei» öelda, kui sõbrad paluvad.

Tuleks keegi sellise umbluuga lagedale, oleks jutt lühike: kuriteole kaasaaitamine on samuti karistatav.

Aga kui Silver Meikar saatis magusal maipäeval lehetoimetusse artikli, milles tunnistas osalemist Reformierakonna varjatud rahastamises, kasvasid talle selga inglitiivad ning tema pea kohal lõi helendama nimbus. Leebelt öeldes, sulist sai pühamees, kes tulnud demokraatial’ õnne tooma, Eesti põlve uueks looma. Märter, kes pidi jälki taaka kaks pikka aastat salamisi kandma, enne kui pihtimuseks jõudu leidis. Keegi ei vaadanud Meikarit kui inimest, kes on kaasa aidanud sigadustele, mida teistele ette heidab – sest tema tunnistas ju üles! Noh, läks südametunnistuse tärkamisega natuke aega, mis siis. Tubli mees ikkagi.