Juhtkiri: nagu toolide ümbertõstmine Titanicu pardal*

Foto: Urmas Nemvalts

Ehkki väga tahaks näha sotsiaaldemokraatide üleskutses erakorraliste valimiste korraldamiseks siirast soovi usalduskriisi lahendamiseks, on raske võtta seda tõsiseltvõetava ettepanekuna. Pigem on erakonna juhatuse avaldus näide sellest, kuidas küll tõeste eelduste põhjal, kuid neid valikuliselt kasutades jõutakse järelduseni, mis kehtiv ei ole, millest kasu ei tõuse ja mis paratamatult jätab mulje, et raskest olukorrast püütakse kasu lõigata.

Tõsi on see, et inimeste mõõt on täis saanud ja lahendust on hädasti vaja, kuid erakorraliste valimiste pakkumise asemel tuleks teha seda, mida tegelikult muudatusteks tarvis on: näidata ise erakonnana eeskuju, milline aus ja avatud poliitika olema peaks. Kuid eile hommikul sotsiaaldemokraatide korraldatud kogunemisel sellesisulisele küsimusele kõlanud vastus – kui sotsiaaldemokraadid oleksid avatumad kui teised erakonnad, asetaks nad end sellega halvemasse konkurentsisituatsiooni – näitas paraku, et sisulisteks muutusteks ei olda sugugi valmis.

Erakorralisi valimisi on kehtiva põhiseaduse järgi keeruline korraldada. Seaduses on selleks ette nähtud neli võimalust: üks puudutab olukorda, kus riigikogul ei õnnestu moodustada valitsust, teine rahvahääletuse läbikukkumist, kolmas riigikogu poolt valitsusele või peaministrile umbusalduse avaldamist ja neljas ebaõnnestumist riigieelarve vastuvõtmisel.