Ämari paralleelmaailm ehk vaade Eesti suurima NATO õppuse tagatuppa

Kes esmaspäeval Ämari lennubaasis pilgu telerisse heitis, sealt midagi head ei näinud. Peaminister Andrus Ansip teatas rahvusvahelise uudistekanali World News Report eetris, et valitsus on riiki tabanud kaose tõttu välja kuulutanud eriolukorra.

Ligi 500-le NATO Napoli väejuhatuse staabi ohvitserile, kes töötavad Ämarisse püstitatud telklaagris olukorra stabiliseerimise nimel juba mitmendat nädalat, oli ekraanilt nähtu ilmselt kõike muud kui üllatus.

Tõenäoliselt oli neile sama sõnumi juba varem toonud sõjaväeluure ning staabi juhtkond pani aegsasti kirja järgmised käsud 13 000 mehe suurusele NATO kiirreageerimisüksusele NRF, kes neil minuteil Eesti autonoomia ja stabiilsuse eest, olgugi virtuaalselt, seisab.  

Kindralite proovikivi

Mõnisada meetrit eemal Ämari baasi kabinetis kohtun 54-aastase, sihvaka ja ebaprantslaslikult otsekohese ütlemisega mehega. See on kindralmajor Jean Fred Berger, Norras Stavangeris baseeruva NATO ühendsõjakeskuse ülem, kelle meeskonna orkestreerida on kõik tõkked, mis Ämaris toimuva kriisijuhtimiõppuse Steadfast Juncture 12 käigus NATO Napoli väejuhatuse staabi ette paisatakse.  

«See on simuleeritud juhtimispunkti õppus. See tähendab, et plahvatusi, tulistamist ja jalaväelasi siin ei ole,» selgitab Berger. Väljamõeldud stsenaariumi alusel pannakse proovile väejuhatuse tippjuhtkond. Õppus ei piirdu Eestiga, vaid osalevad üksused asuvad veel kuues paigas Suurbritannias, Prantsusmaal, Belgias ja Norras - kokku 2100 sõjaväelast. Kuigi koolitatav staap saab kogu info elektrooniliselt, on olukord nende jaoks samahästi kui päriseluline.   

Kindralmajor Jean Fred Berger juhib staapi, mille ülesandeks on luua õppuse paralleelmaailm ja hinnata NATO väejuhtide toimetulekut selles.

«Minu inimesed on igal pool selleks, et treeningus osalevatel ohvitseridel tekiks tõene tunne, et nad on keset keerulist operatsiooni.» Berger kirjeldab, kuidas õppust on ette valmistatud juba 14 kuud. 1.-8. novembrini Ämaris toimuv ongi kulminatsioon ehk faas III Bravo.       

«Õppuse käigus me loome umbes 1000 intsidenti,» sõnas Berger. Harjutuse stsenaarium ulatub kohati uskumatutesse detailidesse: staap peab toime tulema ühtviisi nii küberrünnakute kui ka humanitaarkatastroofiga, peensusteni tuleb tunda näiteks seadusi - kas NATO sõdur võib suveräänses Eestis omatahtsi sõidutee sulgeda?

Nagu ka päris eriolukorras, on väejuhatusel kümneid kõrgetasemelisi Eestist pärit nõunikke. Veelgi enam – välja on koolitatud spetsiaalne üksus, mis simuleerib õppuses osalejatele Eesti riigiasutusi. Berger sõnas, et väejuhatuse kindral võib soovi korral helistada näiteks Eesti siseministrile või kaitseväe juhatajale. «Ja «kaitseväe juhataja» on tal kohe toru otsas.»

NATO meediakool

Toimuvasse lisab oma annuse realismi meediasimulatsiooni osakond, mille stuudiod on samaaegselt üles seatud nii Ämaris kui ka Norras Stavangeris. NATO «ajakirjanike» ülesanne on küsida kindralitelt valusaid küsimusi ja panna nad otse-eetris vererõhku tõstva surve alla.

Just meediasimulatsiooni osakond annab eetrisse CNN-i sarnast telekanalit World News Today (WNT), mis viimastel nädalatel mängib paljudel Ämari ekraanidel. Sealhulgas on kanali programmis iga päev viieminutiline otsesaade.

«Meie meediatiim loob olukordi, kus kindralid ja kolonelid on probleemide ees. Isegi juhtudel, kui keegi ei ole otseintervjuul kuigi hea, siis pilt tuleb ikkagi ekraanidele. Ja sa näed, et inimene on surve all. See ongi tõde,» rõhutas Berger. 

WNT produtsent ja uudistesaate ankur Laura Loflin DuBois ütles Postimehele keerutamata, et nende ülesanne on luua realistlik keskkond, milles komandörid ja nende staap saaksid harjutada toime tulema meedia kui sõjapidamisvahendiga. Mõistagi teavad meedia töötajad õppuse stsenaariumi teatud detaile ette ja muudavad staabi elu sellega kibedamaks. DuBois märkis, et nagu päriselus, tuleb staabil ka õppusel hoolega meediat jälgida, sest mõned otsused sünnivad just ajakirjanduse kajastusest mõjutatuna.

WNT produtsent ja uudistesaate ankur Laura Loflin DuBois selgitas Ämaris, kuidas tema meediatiim loob NATO juhtkonnale elutruu meedia ning sotsiaalmeedia analoogid.

Sellega asi ei piirdu. Meediaosakond loob samal ajal ka Facebooki ning Twitteri laadsetesse keskkondadesse väljamõeldud sisu, mis peegeldab ühiskonnas kriisi ajal toimuvat nii Eestis kui ka agressiooni esile kutsunud naaberriigis. Samal ajal vallandub suhtlusportaalides ka propagandalaine.   

Kindralmajor Berger, kelle kontrollstaabil tuleb nähtu põhjal juba järgnevatel nädalatel hakata kirjutama staabi tegevuse kohta hindamisraporteid, ei salanud, et peabki kõige olulisemaks seda, et Napoli väejuhatus ei alahindaks meediat.

«Näiteks me ütleme stsenaariumis, et põgenikega on probleeme. Kui keegi ei reageeri, siis me nõuame – kasutame meedia survet, ütleme, et rahvas paneb NATOle süüks reageerimatust. Sel juhul nad organiseerivad töögrupi ja võtavad vastu otsuseid,» tõi Berger näite katastroofiolukorrast.  

Kindral möönis, et õppetunnid ei tule lihtsalt. «Sõjavägi on sageli skeptiline, üritab meediast eemale hoida või ei pööra piisavalt tähelepanu. See on aga väga oluline, kuna armee panustab meedia kaudu poliitiliste liidrite otsustesse.»

Agressor Bothnia

Kes arvab, et Napoli väejuhatuse staap treenib Ämaris tegutsemist Venemaa agressiooni korral, eksib rängalt. Esimest korda mängitakse õppus läbi NATO loodud fiktiivses piirkonnas Skolkanil, mis hõlmab praegusi Põhjamaid. Ainult Eesti on kaardil reaalne.

Skolkanil asuvad kuus erineva saatuse ja huvidega väljamõeldud riiki, mille piirid olemasolevatega ei kattu. Näiteks on Soome ja Rootsi «lõhestatud» neljaks pisiriigiks. Eestile õppuse käigus peavalu valmistav maa on aga praeguse Norra mere kohal asuv ebademokraatlik Bothnia Rahvavabariik.

Kolonelleitnant Markus Beck, NATO ühendsõjakeskuse avalike suhete osakonna juhataja asetäitja räägib, et kuigi keskkond võib tunduda muinasjutuna, pole see seda mitte. «Selle arendamise protsess kestis kaks aastat. Oli tuhandeid dokumente, loodi 1,5 terabaiti kaardiandmeid, sest probleeme lahendavale staabile on väga oluline, et neil oleks detailsed kaardid.»

Kolonelleitnant Markus Beck näitab esmaspäeva pärastlõunal Ämaris WNT uudistesaadet, mis teavitab just välja kuulutatud eriolukorrast Eesti Vabariigis.

«Hea pool seisneb selles, et me saame harjutuse tempot ise reguleerida. Peakorteris on palju alaosakondi, mis eri asjadega tegelevad. Kui seal tegeletakse isevalmistatud lõhkekehadega, siis me saame leiutada terroristliku grupi, kes kusagil midagi sellist teeb. Väejuhatuse staabi jaoks ei ole vahet, kas nad on Afganistanis lahingu keskel, või siin, Ämaris – see, mida nad näevad ekraanidel, kuulevad telefonist, mida nad e-kirjadest loevad on täpselt selline, nagu see oleks reaalses operatsioonis päris maailmas.»

Artikkel 4, mitte 5

Kindral Berger möönab, et eestlastele olulist kollektiivkaitse põhimõtet ehk NATO aluslepingu artiklit 5 õppusel ei rakendata. «Selles harjutuses oleme artikkel 4 faasis. Kõik konsultatsioonid ja kogu töö leiab aset selle nimel, et Bothnia ei saaks midagi teha.» 

Reaalsus on see, et Napoli väejuhatuse staap tegelikult ei tea, mis Eestis ja Skolkanil homme toimuma hakkab. «Iga päev me muudame nende jaoks osa sündmusi isegi teistsuguseks, kui need olid ette nähtud mõni kuu tagasi kirjutatud stsenaariumis. Sest kui on liiga lihtne, siis nad ei õpi,» on Berger resoluutne.    

Eesti Kaitseväe juhataja, brigaadikindral Riho Terrase sõnul on õppuse kaalu raske üle hinnata. «See on suurim, tähtsaim ja kõrgeima tasemega õppus, mis Eestis kunagi NATO poolt korraldatud on. See on kõige lähemal reaalsele konfliktile ehk pärast sellist õppust saab olla veel ainult reaalne NATO kiirreageerimisjõudude ehk NRFi kasutamine,» kinnitab Terras.

NATO Napoli Ühendväejuhatuse ülem, Ameerika Ühendriikide admiral Bruce Clingan ja Eesti Kaitseväe juhataja, brigaadikindral Riho Terras.

Viimane on aga Eestile oluline, sest NRF on 13 000 meheline vägi, mis koosneb erinevate riikide üksustest ja on valmis täitma ülesandeid ükskõik millises maailma punktis. Nagu näitab Steadfast Juncture, ei pea NRFi abi saamiseks Eestis puhkema mitte sõjaoht, vaid alliansi jõudu saame tundma ka humanitaarkatastroofis või eriolukorras.